Kärbes Kärbiine

Hanna Tuus, 6B

                                                           

Preili Kärbiine Kärbes ärkas hilisel hommikutunnil ühes köögis kõrge kapi otsas asuvas korteris 16 b. Ta ringutas mõnusasti ning tõusis seejärel roosast voodist, libistas jalga lillelised toasussid ning hakkas kohe päevaplaane tegema. Kõigepealt oli tarvis Kärbellale helistada... ehk tuleb sõbranna sisseoste tegema ja hiljem Kärbiine poole lõunasöögile. Muidugi oli vaja koostada ostunimekiri ja juuksurisse aeg panna. Pikk ja raske päev ootas ees. Aga vaatamata ees ootavale kiirele päevale oli kärbsepreili üliõnnelik. Nimelt oli ta üleeile saanud uue korteri ... ja millise veel! Eelmises elukohas oli  kasinus olnud tüdruku pidevaks kaaslaseks, sest pere, kelle majas ta korter asus, oli preili jaoks tõeline õnnetus. Nad koristasid ja pesid oma kööki iga toidukorra järel: ei ühtki toidukübet kusagil! Ja eks proovi einet võtvate inimeste taldrikutelt midagi napsata - elu oli alati ohus. Aga nüüd oli Kärbiine elamispind tõelises paradiisiaias, sest kõikjal vedelesid päevade viisi pesemata nõud ja toidujääke leidus kõikjal. Söögimured oli minevik. Ja kärbes asuski hoogsalt hommikusöögi kallale.

Peale kehakinnitust sättis Kärbiine end peegli ette, sest välimus oli tema jaoks kõige tähtsam ja see pidi alati laitmatu olema. Siinkohal tasuks mainida, et meie kärbsepreili ei olnud abielus, kuigi ta oli juba kakskümmend üks aastat vana. Isegi peigmeest polnud veel, ka silmarõõmu mitte. Ja see oli ühe kärbsepreili jaoks kohutav häbi, et tal sellises eas veel sõrmust sõrmes polnud. Aga ka see probleem ei viinud neiut hetkel masendusse, sest uues kodus ootas ees tõeliselt õnnelik elu.

Ja tõesti, elu oli täiuslik: Kärbiinel polnud kunagi varem käinud nii palju külalisi, tema korraldatud peod polnud kunagi varem olnud nii populaarsed. Kõik Kärbesla elanikud austasid ja sisimas kadestasid kärbsepreili elu. Lõpuks polnud preilil enam muuks aega kui kostitada järjekordseid küllalennanud sõpru ja nendega koos lauas istuda. Kärbsetüdruk tundis, et ta väsis pidudest, sest igal õhtul oli üha raskem oma kõrge kapi otsas asuvasse korterisse lennata.

Ühel päeval otsustas neiu end sõpradest mõneks ajaks lahti rebida ja minna vastavatud ostukeskusesse uusi riideid valima, sest kui sa oled nii hinnatud kaaslane, kui tema, preili Kärbiine, on sul ju ometigi uusi kleidikesi, kingakesi vaja.

Preili hakkaski kiiresti lokke kohendama ja silmi värvima. Huuled võõpas ta tumepunaseks ning kaela riputas kauni kee. Garderoobis otsustas ta siniste kingade ning valge kleidikese kasuks. Valis ka kübara välja ning hakkas siis kleiti selga sobitama. Aga oh häda! Kleidikese nööbid ei läinud kinni. Pingutas Kärbiine küll koledasti, kuid miski ei aidanud. “See rumal hilp on pesus kokku tõmmanud, peab pesupulbrit vahetama, milline kohutav probleem,” sõnas preili kurvalt ning hädiselt ja läks siis uut kleiti otsima. Aga ükski seitsmest kehakattest ei mahtunud selga. Tüdruk tegi endale köögis ruttu klaasi suhkruvett ning proovis korra veel. Olukord ei paranenud. Kärbiine kirus veelkord pesupulbrit ja pesumasinat, kuid ka see ei aidanud...

Nüüd sattus kärbes paanikasse. Ta ei osanud enam midagi teha, sest tal ei olnud ühtegi riideeset peale öösärgi, mis oleks selga mahtunud. Viimases hädas valis kärbsepreili mobiili kiirvalikutest number kolme. Telefon kutsus. Üsna kohe kostis teiselt poolt rõõmus hääl:” Halloo, Kärbella kuuleb!” Tüdruk rääkis nuuksudes terve loo sõbrannale. Õnneks oli teine kärbes palju laiema silmaringiga ning teatas kindlal toonil: “Ma ei usu, et pesupulber selles kõiges süüdi on. Mis muud, kui hakka kaalujälgijaks.” Kärbiine kortsutas kulmu, sest temal, kelle välimus oli alati laitmatu, ei saanud ju selliseid probleeme olla: ”Ah dieedile või? Ma olengi dieedil. Peaaegu... Et kohe kaalu... Mis see oligi?” Kärbella seletas mitu head tundi, et kuidas ja miks kaalujälgijaks on kasulik hakata. Lõpuks oli Kärbiine piisavalt koolitatud, et kaalu jälgida.

Kärbsepreili lendas öösärgis kapi otsast alla köögilauale. Inimesed, kellega ta korterit jagas, olid juba tööle läinud, kuid nagu ikka, laua koristamata jätnud. Plika kõht oli hirmsasti tühi ning ta piilus vargsi kuklite poole. Siiski jäi ta endale kindlaks ning enne söömist uuris silti saiakotil. “Nii. Kuklid. Sisaldavad... Nii palju suhkrut! Mina neid ei söö, mina toitun tervislikult,” ajas Kärbiine nina taevasse ning kõndis näkileibade poole. “Juba läheb,” kinnitas kärbes asjalikult juukseid sättides ning murdis endale paraja tüki. Sealsamas oli ka võipakk. Oi, kuidas Kärbiine võid armastas! Ta lendas pakile ja tahtis juba..., kuid rebis end siis kogu jõudu appi võttes lemmiktoidust eemale ja hakkas uurima, mida  kui palju võis on. Lugemise lõpetanud, kargas tüdruk ehmatusega lähima kapi otsa ning kiljus heleda häälega: ”Milline häbematu kogus rasva, õudne! Võtan parem näpuotsatäie määrdejuustu.” 

Sel hommikul pidi Kärbiine loobuma veel singist, viineritest ning kartulikrõpsudest. Selle kõik elas ta üle, kuid šokolaadikommidega kohtumine oli märksa raskem. Kärblane lendas hoolega valmistatud võileiba näkitsedes piimapaki poole, kui märkas enda ees karpi hõrkude kompvekkidega. “Šokolaad. Oh, mu elu on nii kurb,” nuuksatas kärbsepreili kurval ning heledal toonil. Ta nuttis natuke, sest oli just uurinud kommides sisalduvate  rasvade ja süsivesikute koguseid . Kuid see oli vaid hetkemeeleheide. Kärbiine oli tegelikult sihikindel tüdruk, ei andnud alla. Ta pingutas niimoodi veel mitu söögikorda ja siis tundis ta, et jaksab juba päris kerge vaevaga köögilaualt oma korterisse lennata. Peale seda hakkas ta koguni trenni  tegema - lendas igal hommikul mitu tiiru ümber köögilaua.

Nii lendasid päevad ja nädalad. Kärbes ei olnud juba kaua kodust väljas käinud, nii pühendunud oli ta oma uude elulaadi. Kui ta nüüd lõpuks mahti sai mobiili ekraanilt kellaaega ja kuupäeva vaadata, leidis ta sealt kolmkümmend neli vastamata kõnet ning mõned sõnumid. Alles nüüd mõistis Kärbiine, et ta oli juba tükk aega vaeva näinud. Ning ta otsustas, et see tähtis hetk ongi käes, mil ta võib proovida taas kleiti selga.

Kärbsepreili oli ärevas meeleolus, kui ta heleroosat kapiust ettevaatlikult paotas ning valge kleidi sealt hingematvas vaikuses välja võttis. Aeglaselt tiris Kärbiine seda selga ning tasakesi kinnitas nööpe. Ja kujutage ette, milline rõõm teda valdas, kui ta viimase kui ühe nööbikese oli suuremate pingutusteta kinni saanud. Kärbes helistas kohe sõbrannale ning uhkeldas tema ees nii palju kui vähegi suutis.

Nüüd pidi preili kõik kaotatud aja tasa tegema. Ta kiirustas Kärbellaga kaubanduskeskusesse ning nad poodlesid vahepausideta mitu head tundi. Lõpuks istusid nad puhkepausiks kohvikusse. Mõlemad valisid rohelise salati ja mineraalvee. Jutt jooksis ja tüdrukutel oli väga lõbus. Kohvikus kohtas kärbsetüdrukud noormeest nimega Kärbio. Preilidele hakkas see noormees kohe kangesti meeldima ning ka kärbsepoiss piilus silmanurgast tüdrukuid. Lõpuks leppisid nad kokku, et kohtuvad järgmisel kolmapäeval klubis Wild Fly .

Kärbiine sattus kohe kangesti pabinasse. Kärbella tundus temast saledam, see tähendab ju, et ilusam. Preili kartis Kärbiost ilma jääda ning otsustas, et hakkab nüüd veel rangemalt kaalu jälgima.

Kärbsetüdruk tõusis järgmisel hommikul hästi vara, et kohe trenni ja tervisliku toitumisega peale hakata. Ta lendas kiiresti köögilauale ning hakkas tavapärast menüüd valima, kuid siis meenus talle Kärbio ja ta otsustas  hommikusöögi vahele jätta ning kohe treeninguga peale hakata. Kärbiine lendas ta mitukümmend tiiru ümber köögilaua ja hüppas hüppenööriga ja isegi jooksis. Kärbsed seda tavaliselt ei tee, aga kärbsepreili jooksis, sest ta pidi Kärbio südame ometi võitma.

    Päevad ei möödunud sugugi kiiresti. Kärbiine sõi ainult ühe kesise toiduportsjoni päevas ning tegi seitse tundi trenni. Õhtuti tundis ta, et kapi otsa on üha raskem ja raskem lennata, aga ta otsustas enda rahustamiseks, et see on ootusärevusest.

Ja siis lõpuks saabus kolmapäev, KOLMAPÄEV! Kärbiine lendas voodist otse peegli ette. Küll see lendamine oli viimasel ajal raske! Tüdrukul kulus täna haruldaselt palju puudrit, sest silmaalused olid kahtlaselt sinised. Ka juuksed olid kuidagi haledad ning närused ja  küüned nägid imelikud ning kahvatud välja. Oma peegelpildi nägemine  ei teinud neiule rõõmu. Viimaks venis Kärbiine kurnatud näole naeratus. Kleit! Nüüd peab see seljas imeilus välja nägema! Tüdruk loivas riidekapi poole ning valis sealt välja tumepunase hilbu. Ta pani selle ettevaatlikult selga. Mitte mingeid probleeme ei ilmnenud. Kleit saadi selga imelihtsalt. “Vaimustav! Nüüd ei ole võimalustki, et keegi teine Kärbiole meeldib. Kleit küll natuke lotendab, isegi üsna palju lotendab, aga seda rohkem ta mind hindab,” mõtles kärbsepreili ust lukustades.

Klubis Wild Fly veetsid kõik kärbsed peale Kärbiine mõnusalt aega. Kärbella ja Kärbio tantsisid palju. Kärbio palus ka Kärbiinet tantsule, kuid preili keeldus, kuigi tal endal olid kurvastusest peaaegu pisarad silmas. Ta ei läinud tantsima, sest ta lihtsalt ei jaksanud, nii väsinud oli ta. Pealegi ajas teda kõhutühjus oksendama ja pea käis ringi. Varsti läks Kärbiine nuttes koju. Kärbio ja Kärbella jäid temast tantsupõrandale lõbutsema. Paar päeva pärast saatuslikku kolmapäeva helistas kärbsetüdruk Kärbiole ja kutsus teda jalutama. Noormees keeldus viisakalt. Viisakalt küll, aga ometi sai Kärbiine aru, et noormehele ei meeldi sellised jõuetud anorektiku välimusega tüdrukud, kelle ainus jututeema on toit ja sellest loobumine. Teda huvitavat kunst ja kirjandus.

Täna, kaks kuud hiljem on Kärbella ja Kärbio pulmad. Kärbiine on palutud lilleneitsiks, kuid kohale ta ei ilmu. Mitte mingil juhul. Tal on tähtsamatki teha. Ta tiirleb koristamata köögilaua kohal ja peab endaga sisemist võitlust.

   




Tagasi