Joan

Liisa Saaremäel, 11C

                                                          

Olin 5-aastane Itaalia bambino, kui vanaema lasi enda
eluarmastusel hanguga vaagnaluu pooleks peksta.
Vandusin, et elan nagu lind.
Abiellusin raamatupidajaga,
kes magas kinninööbitud pidžaamas,
karjus riigiametnike peale
ja pidas meesteparfüümi mantlikrael ja pesupitsil mandliekstraktiks.
Siiski rebis maotu koolnukorin mu tükkideks,
mille korjas kokku Seine’i kaldalt tema.
Magasime esimesel ööl ja calvados oli põlvini.
Oleksin peaaegu lasknud tal enda tiibu kärpida,
kuid loomuse vastu ei saa.
Nähes hommikul enda kõrval nende selgrootute lõustu,
oli ainuvõimalik teda päriselt armastada.
Teda, kes mind ei vajanud.
Kuradi näitlejast lambapea, kes käsitses relva nagu
mürsikueas plika.
Ma tänan teda siiski.
Nii ausalt polnud ma kunagi kõnelnud kui viimasel 5 hingetõmbel.



Tagasi