Jaanalinnud läinud, jahedus kõikjal…

Liisa Saaremäel, 10C

                                                           Gümnaasiumi vanuseastmes III koht.

Ainus heli, mis vanale postiljonile pähe kargas eelneva elu üle mõtiskledes, oli kalendrilehtede rebimise kärin. Tundis justkui rahuldust tirida aasta 12 ühesuguseks jupiks ja vanapaberihunnikusse visata. Mis need muud olidki, kui päevad, nädalad, mille läbivaks lootuseks oli kord varahommikul ka Kastani 6 veidike vettinud lontis nurkadega ümbrik vedada.

Sinna tänavale kolis ta ammu. Isa lahkus varakult elavate seast ja nii see varandus käsikäes suure kaotusega Atsi sülle langeski. Sageli muheles vanapoiss, milleks talle kapsasupi ülessoojendajat tarvis. Mees sai ju hakkama, särgikrae triigitud, viigipükstel siiani nööp veel ees ja toidupoolise ikka leidis. Polnudki vaja arvestada naisterahva tujukusega. Ega ta osanudki õigel ajal õrnusi poetada või karukämmalt õlale panna. Armastusest puudust tunda ta ei tahtnud. See oleks juhtunud viimaks, kui kirjade pealt lugeda järjest tema naabrite majanumbreid. Kuum jutt käis taldadest läbi, kui nägi hoolikalt maalitud number 6 ümbriku serval. Piisas vaid viimast keerata ning Atsil oli tunne, justkui keegi oleks ta saapanärud ära varastatud ja lume külmus kõik tuimaks muutnud. Automaatselt libistasid sõrmed ümbriku kellegi teise postkasti, teine käsi liikus kärmelt mütsilätu juurde, et pererahvast läbi veidi porise akna tervitada. Eriti märg sügis oli. Tõmmanud hõlmad koomale, sammusid jalad juba oma teed, järjest sagedamini tupiktänava otsa, kus Endel ikka tuppa lasi, kui eelneva päeva Postimees kainus oli.

Ega ta Endlile eriti meeldinudki. Kauaaegne tuttav tahtis vaid lehe läbi lugeda, et poe taga naabrimeestega õlle kõrvale miskit pakilist rääkida oleks. Enda elu olevat üksluine. Rääkida seda veel Atsile, kelle jalajälgedest meetrisügavune rada oleks tänavatel, kui sillutist leiutatud poleks. Üht pidi postiljon tunnistama – naine oli Endlil täitsa kena kohe. Veidi trullakas, nagu vanapoisile meeldiski. Pikad pruunid juuksed rohekate ruutudega rätiku alla peidetud, tatsas see matsakas proua mehe mullu ostutud pliidi ääres. Ats mäletas täpselt, sest kes muu seda kolakat seltsimees Endli õuele vedada aidanud oleks. Alati meenusid ka Meeri õnnest läikivad silmad. Paratamatult tekkis kergelt halli tuka alla pisuke higikord ka tollal sellele mõeldes, nii et mees taskurätiga otsaesist paitas ja palavust süüdistas. Miskit punakat tekkis põskedele ja kui ta poleks terve päeva külmas lörtsis tammunud, ei tekiks kahtlustki, et vanapoiss punastas.

Ühel teisipäevasel pärastlõunal leidis Ats end jälle liigtuttavaks saanud üsna väsinud ilmega kollaka maja eest. Garaaži uks oli praokil ja rattajäljed õrnal lumekirmel viisid poe suunas. Ometi kambris tuli hõõgus. Nii ta seal seisis ja mõtles kõlbelisusele ning moraalile. Või ehk enam isegi põhjusele, miks tuppa sooja paluda ja pilk Meeri poole pöörata, et hiljem kodus häbi pärast terve öö silmadega lakke auke puurida. Viimasel aga pikalt peatuda polnud mahti, sest higine sirutatud käsi juba koputas uksele. Seda küll seitsmendal katsel, sest elu oli õpetanud Atsile mõistust kuulama. Kui ta nii ka sel korral oleks teinud, seisnuks ta praegu enda koduväravas, otsiks paremast püksitaskust kulunud võtit ja loodaks salamisi, et peaks käe sama targalt välja võtma. Ometi praegu ei seisnud ta teps mitte enda lävel.

Uks lendas sellise hooga lahti, et Ats oleks pea-aegu aurava pehme pontšikuga sarnaneva naise kaela kukkunud. Mehe sisemus langes meetri jagu alla ja jäi justkui püksisäärde kinni. Ta oli kindel, et kui liita kõik planeedid ja korrutada iga tähega, oleks Meeri ikka suurem, ikka hõõguvam.

„Ahah, leht! Tervist kah, Endlil läheb kauem, pole nüüd mõtet küll ootama jääda, tead ju neid meeste jutte. Tänud toomise eest. Nägemist, Ats!”

Kõige parema tahtmise juures ei oleks mees suutnud midagi vastu öelda. Irooniline oli see, et rõõmujudin käis siiski läbi, kui aru sai, et naine vaevus ta nime, kuigi lühikese ja armetult ühesilbilise, nii kaunilt välja ütlema. Ta puudutas Atsi enda pilguga ning kusagil kõhu sopis ajas sinna süstitud värskete küpsetiste õrn lõhn lennuvõimetu jaanalinnuparvegi lendu.

Koju jõudes keeras mees lahtunud kapsasupile tule alla, rebis novembrikuu kalendrist ning tundis valusat torget. Seejärel jäi rahus ootama, et iga viimne jaanalind end vastu kõhuõõnsust surnuks kukuks.


Tagasi