Üksi inimeste keskel

Riin Reinväli, 11A


Maailmas on palju inimesi, kuid ometi tundub meile mõnikord, et oleme siin täiesti üksinda ja mitte kellegi peale ei saa loota. Ka minul on selliseid hetki ja ma nimetan selliseid ajahetki elus masenduseks. Ma julgen väita, et kui mitte kõik, siis enim saab aru, millest jutt käib.

Kui mul on masendus, siis tundub olukord täiesti lootusetu: kõik läheks nagu allamäge. Kuigi mul on tegelikult palju sõpru, tundub mulle siis, et ma olen nii üksik ja kui minuga peaks midagi juhtuma, ei läheks see kellelegi korda. Tegelikkuses see muidugi nii ei ole, vähemalt ma loodan seda väga. Nõnda ma siis vahel virelen ja haletsen üksindust. Aga tihti on mind toonud sellest “pimeduseriigist” välja kellegi kuulus ütlus: “Kui tahad, et unenäod täituksid, tuleb üles ärgata.” See on teinekord mu nädala juhtlause, kui ma ei taha hommikul ärgata ja ei suuda kooli minna.

Aga nagu igal asjal on oma positiivne pool, ei jää ka minu üksindushetked erandiks. Nimelt annab see aeg mulle ka võimalust oma mõtteid korrastada ja asju teinekord ümbergi väärtustada. Kui aus olla, siis aeg-ajalt tegelikult ma lausa vajan üksindust, ma lausa naudin seda, olla vaikuses ja rahus ja kas või niisama unistada. Teinekord on nii, et kui ma tunnetan, et mul on vaja jälle oma mõtteid koondada, lähen ma tahes-tahtmata teistega riidu. Vahel ma ei saa aru, kas ma teen meelega või kukub see lihtsalt nõnda välja. Ja siis mõne aja pärast, kui ma ei ole mõnda aega teistega üldse rääkinud, tunnen ma endas energiat, et jätkata ja selle võrra tundub ka sõprus värskem. Õnneks on mul nii head sõbrad, et nad on väga kannatlikud minu suhtes ja nad juba teavad ette, kui ma hakkan vihastama, siis pole mõtet minuga hakata suure põnevusega vaidlema, sest see on lihtsalt arvatavasti üks mu mööduvatest nö. hoogudest ja ma ei mõtle tõsiselt oma nähvamisi.

Kuid kahjuks on maailmas inimesi, kes ongi üksikud. Ma olen tihti selle üle juurelnud, et miks nad siis on nii üksikud. Kas sellepärast, et nad ei suuda lihtsalt teistega suhelda ja nendega arvestada ehk on liiga suured egoistid selleks, et raisata oma aega kellegi peale, kui samal ajal oleks nii palju muid asju teha? Või nad lihtsalt ei tahagi seda. Loomulikult peab igat nö. juhtumit eraldi vaatama, sest inimesed ei ole ühe puuga löödud.

Eriti suur probleem on see muidugi suurlinnades. Oletame, et ma elan linnas, kus populatsioon on mitu miljonit. Ja kui ma sinna alles elama asunud olen, siis vaevalt, et leian kohe kellegi, kellele oma saladusi rääkida ja kas või niisama kohvikus käia ja lobiseda. Pealegi, kuidas aru saada, et antud inimest võib üldse usaldada. Kuna suurlinnades on kuritegevus väga suur, ei juleta inimesi usaldada. Ja kuna sõprus algab usaldusest, siis oleme me probleemi ees, mida kutsuksin suletud ringiks. Seega: kes tahab, et sul oleks sõpru, peab julgema riskida. Ka südamevaluga… . Oma kogemusest tean, et häid sõpru ei ole kerge leida, ja see, kes on täna sõber, võib kõndida homme sildi all “reetur”. Aga kuna võita on palju rohkem kui kaotada, mängivad inimesed jätkuvalt seda hasartmängu, millel nimeks “sõprus”. Vahel sa kaotad, aga enamus ajast ikkagi võidad ja kuna on olemas kaotuse võimalus, on õnn võidu puhul veelgi suurem.

Siinkohal tunnen ma vajadust tsiteerida E.M.Remarque’i, sest see lause käib tihtipeale ka sõpruse kohta nagu rusikas silmaauku: “Õnn on kõige hinnalisem ja kõige ebakindlam nähtus maailmas.” Ja sama hästi kõlab ka autori teine tsitaat: “Ainult õnnetu teab, mis on õnn.” Kas saakski üldse paremini öelda?! Põhimõte seisneb selles, et enne ei saagi aru, kui hinnaline asi sul olemas oli, kui see on läinud. See on elu paratamatus ja kuigi öeldakse, et teiste vigadest tuleb õppida, on asju, mida peab omal nahal tundma. Koolis kõigepealt õpitakse ja siis tehakse test, elus on kahjuks aga vastupidi: kõigepealt läbitakse test ja siis saadakse õppetund. Aga sellest pole midagi, sest mis oleks elu ilma vürtsita!

Loomulikult on üksinduse mõiste igaühe jaoks pisut erinev. Minu jaoks on põhiline see, et mul oleks olemas mu paar head sõpra, kellele võib alati loota, ja siis on kõik korras. Pealegi: kõigi sõber ei ole kellegi sõber.

Tagasi