Vana Kass

Riin Aljas, 11C

Kui sattuda jõulude ajal ühele tavalisele lumisele tänavale, siis avaneb sealt järgmine pilt: Vaikselt sajab lund. On külm, inimeste suust tuleb auru, pisikestele poistele teeb see nalja. Kusagil ümiseb keegi. Kõikjal on siginat ja saginat ning valitseb õnnelik meeleolu. Tänav on täis mammasid ja papasid, kes oma võsukestele kinke ostavad, on emad, kes oma laste salle tugevamini kinni seovad, ja noomivad, et lapsuke on jälle salli lohakalt kaela pannud. On pisikesi poisse, kes lumes mängivad, on paksult riides tüdrukukesi, kes oma jõulusoovidest lobisevad, on niisama uudistajaid ja lumise jõuluilma ajal välja jalutama tulnud inimesi. Kõik nad on paksu salli-, ja mütsikihi all ning neil hakkavad varbad külmast juba vaikselt siniseks muutuma, kuid nad on ikkagi õnnelikud, sest on ju jõulud.

Kuid kui hakata sellel tänaval ringi käima, võib märgata ühte kõhna ja karvast uhke kõnnakuga kogu - see on Tema. Temal ei ole ei sooja ega külma, kas on jõulud või ei ole. Ta luusib ja hulgub päevad läbi mööda seda pikka lumist tänavat. Ta ei jaluta niisama lõbu pärast, et vaadata, mida teevad teised. Ta otsib süüa ning sooja kohta, kus Ta lihtsalt olla saaks. Sedasama soojust ja toitu, mida meie peame nii iseenesest mõistetavaks, ei ole üldsegi lihtne leida. Eriti veel temasugusel: üleni räpasel, karvasel, kõhnal ja vanal kassil. Noored ja tugevad kõutsid põlgavad teda, tänava kassipreilid peavad teda vanaks õelaks räpakotiks, ning päris pisikesed kiisud, kes lihtsalt korraks niisama tänavale ära on eksinud, kardavad teda. Ja kui mõni vapper kiisuke julgebki Vana Kassi juurde teda nagu ilmaimet uudistama minna, siis lahkub ta sealt nii kiiresti, kui tema käpad lipata suudavad. "Pähh, mida see siit tahab!" mõtleb Vana Kass. Ta ajab oma karva turri ja küünised püsti ning heidab pisikesele kiisule kurja pilgu. Juba see pilk hirmutab kõik ta juurest minema. Ja nii luusibki Vana Kass üksi mööda tänavat ning otsib toitu ning soojust. Ta otsib seda igal võimalikul moel: küll prügikastidest, küll teiste tänavakasside tagant varastades ja isegi pisikesi linnukesi süües. Kuid see vana räpane kass tahab veel midagi peale toidu. Ta küll ei tunnista seda, kuid tegelikult on see "midagi" talle väga oluline ja ta on seda igatsenud juba tükk aega.

Ühel õhtul ilmub lumisele tänavale pisikene must pehme karvaga valgete käpaotsakestega vallatu ilmega kassipojake. Ta sattus siia tänavale peale seda, kui ta oma õdede ja vendadega millegipärast suure kotiga siia lähedal olevasse jõkke ujuma pandi. Imekombel see pisikene kiisu pääses ning nii ta siia sattuski. "Huvitav, miks nad küll nii tegid, meile ei meeldi ju kotis ujuda, " mõtleb pisikene kassike tänaval pehme lume peal vudides, ta teeb seda nii tasakesi, et seda ei märka keegi. Ainuke asi, mis näitab, et ta tõesti siin käib, on pisikesed jäljed valgel puhtal lumel. Kiisu käib ringi, ta tahaks tagasi sooja ning tahaks süüa. "Küll nad varsti mulle järele tulevad," mõtleb ta. Kuid järele ei tule talle keegi.

Ka Vana Kass käib tänaval ringi. Kuid tema käib teistmoodi. Ta samm ei ole nii pehme kui Väikesel Kassil, ta pilk ei ole nii lootusrikas kui Väikesel Kassil ning tema peas käivad hoopis teistsugused mõtted kui Väikese Kassi peas. Ta luusib ringi ja otsib toitu ning sooja kohta, kus seda rahulikult süüa, ilma et keegi seda ära näpata püüaks. Ilm muutub aina külmemaks, lumesadu muutub aina tugevamaks ning Kass teab, et on vaja kiiresti tegutseda, et üldse midagi veel enne ööd saada.

Korraga märkab ta pisikest varblast. See varblane on küll õige pisikene, kuid ikkagi toit. Vana Kass hakkab hiirvaiksel ja kogenud sammul varblase poole hiilima. Samm-sammult jõuab Kass varblasele lähemale. Paar sammu veel ja kaua oodatud õhtusöök ongi käes. Kui äkki käib üks vali "mjäuuu". Silmapilk on varblane õhus ja juba kaugel-kaugel Vanast Kassist. Kassi pilk hakkab kohe otsima seda põrgulist, kes "mjääuu" kräunus. Selle põrgulise ta leiabki. See on pisikene must kassipoeg, kes talle oma pisikeste silmadega ainiti otsa vahib. Vana Kass on maruvihane. Ta karv onnii turris, kui ühel kassil üldse olla saab. Ta silmad põlevad vihast selle väikese vastiku olevuse peale, kes rikkus ära tema võimaluse kordki kuu jooksul kasvõi natukenekorralikum kõhutäis saada. Vana Kassi silmis ei ole ta mitte pisike armas kassipoeg, vaid ilmne takistus, millest tuleb lahti saadama kiiresti. Ta heidab oma hävitava pilgu, kuid millegipärast sellele kassile see ei mõju. Ta valmistub hüppeks, et küüntega oma "takistusele" kaela karata, kuid "takistus" hüppab eest ära. Pisike Kass peab seda mänguks. Ja hüppab õnnelikult ringi ja ootab järgmist hüpet. Ja see tulebki, kuid jälle on Väike Kass kiirem. Ja nii kordub see mitmeid kordi, kuid ikka ja jälle jõuab Väike Kass eest ära hüpata. Vana Kass mõistab, et ta on tõepoolest vana ja ta ei suuda isegi enam nii pisikesele hädisele kassipojale ära teha. See mõjub ta eneseuhkuselehävitavalt. Ainuke mõte on nüüd saada sooja ja ära minna. Kuid Väike Kass sellega ei lepi. Tema ootab, et mäng edasi kestaks. "Miks küll see vana kass mängimise lõpetas?" mõtleb Väike Kass. Äkki tunneb Vana Kass enda kaelas midagi - see onVäike Kass. "Jäta mind rahule!" käratab Vana Kass. Väikese Kassi silmad lähevad suureks nagu tõllarattad. Ta ei saa aru, miks tema mängukaaslane äkki nii pahaseks sai. "Miks sa minu peale pahaseks said? Kas ma tegin midagi valesti?" küsib Väike Kass üllatunult. Vana Kass muutub peaaegu sama üllatunuks kui Väike Kass ning maruvihaselt käratab ta : "Midagi valesti! Kas sa tegid midagi valesti! Sa hirmutasid minu õhtusöögi minema! Ma oleks saanud üle tõeliselt pika aja süüa ja sina hirmutasid ta minema! Ja sa küsid veel, et kas sa tegid midagi valesti!" Väike Kass vaatab teda veel suurema imestusega kui enne ja küsib:" Sa ei kavatsenud ju teda ometi nahka pista?" "Kas ma kavatsesin ta nahka pista? Kas ma kavatsesin ta nahka pista! Aga loomulikult! Kujutad ette, ma ei käi niisama lõbu pärast linnukesi vahtimas. Muidugi ma tahtsin ta ära süüa!" seda öeldes muutub Vana Kass veel vihasemaks ja tal on tunne, et ta läheb kohe vihast lõhki. Väikesel Kassil hakkavad vaikselt pisarad mööda ta pisikesi karvaseid põski jooksma. "Sa ei ole ju ometi nii julm, et sa võiks selle pisikese linnukese ära süüa! Kuidas sa võid üldse selle peale mõeldagi?" Seda kuuldes püüab Vana Kass meeleheitlikult Väikesele Kassile kallale minna. Kuid kassipoeg jõuab jällegi enne eest ära hüpata. "Hoia minust eemale!" käratab Kass pisikesele. Ja läheb eemale.

Vana Kassi eneseuhkusest ega tujust pole enam kübetki järel. Ta kaotas oma ainsa veidigi korraliku kõhutäie poole püüdleva õhtusöögi ühe pisikese näraka pärast, kellele ta ei saanud isegi korralikku keretäit anda. Ta peas keerleb ainult üks mõte - ta on vana ja hale. Nüüd tahab ta võimalikult kiiresti mina kusagile sooja ja magama jääda ning vaikselt oma surmale lähemale jõuda. Vana Kass hakkabki raskel sammul vana silla poole liikuma, et sealt mõni soe paik leida. Temast jäävad maha ainult jäljed, aga paari sekundi pärast on lumi need jäljed maha sadades kustutanud ning maapind on jälle üleni valge ja puhta vaibaga kaetud. Aga jälle on lumel kassi jäljed. Kas keegi keeras aega tagasi ja lumi on veel Vana Kassi jälgedele sadamata -ei, need on juba uued jäljed. Need on Väikese Kassi pisikesed jäljed, mille tekitaja külmast lõdisedes, kuid järjekindlalt Vanale Kassile järele vudib.

Vana Kass jõuab silla juurde. Ta vana ja kogenud mõistus leiab peagi vana ja vettinud teki, mis on arvatavasti mõne kodutu poolt sinna jäetud. Ta läheb vaikselt sinna ning tõmbab oma nälginud keha kerra ja on valmis juba sügavasse unne vajuma kui äkki tunneb ta enda vastu midagi natuke lumist, märgaja pehmet hõõrumas. See' on Väike Kass, kes juba vaikselt nohiseb. Vana Kass tahab juba käega pisikese tüütuse kus see ja teine lükata, kuid äkki tunneb ta et see väike tüütus on väga pehme ja soe. Vana Kass tunneb, kuidas väike soe olevus tema kõhu vastas hingab ja teda soojendab Kast tõmbab käpa ettevaatlikult tagasi. "Ainult selleks ööks. Mitte kauemaks," mõtleb Vana Kass ja jääb rahulikult magama. Aga lund muudkui sajab ja sajab.

Kui Vana Kass järgmisel hommikul oma silmad avab,  on esimene asi, mida ta

näeb üks karvane valge tuustakas, mis läheb üle mustaks tuustakaks.  Tähelepanelikumalt uurides tunneb ta selles ära Väikese Kassi sabaotsa. 'Sa oled ikka veel siin," ütleb Kass pahaselt, kuid mitte enam nii pahaselt kui eelmisel õhtul. "Muidugi olen ma veel siin. Noh, aja ennast püsti, vana paks! Hakkame minema!" ütleb Väike Kass nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. "Nii, nii, lõpetame nüüd selle jama ära. Sinusuguse närakaga ei tule ma mitte kusagile! Sinu pärast jäin ma eile oma kõhutäiest ilma! Nii et sellest, et meie sinuga kusagile läheme ^i tohi sa isegi unistada," ütleb Vana Kass ja hakkab tasakesi teki seest välja ronima. Väike Kass hüüab Vanale Kassile: "Aga me peame ju nad üles leidma!" Kass ei tee väljagi ning hakkab tasakesi mööda pikka lumist tänavat silla juurest tagasi minema. Väike Kass loodab, et teine teda ootaks, kuid asjatult. Väike Kass ei anna aga nii kergesti alla. Vana Kass jääb iga sammuga aina kaugemale ja kaugemale. Valgel lumel on jäljed, mida mööda pisikene kassipoeg oma eeskujule järele vudib. Ta püüab saavutada samasugust kõnnakut nagu Vanal Kassil. Pisike kassipoeg käib küll naljakalt, kuid see on uhke kassi kõnnak, väikese kassipoja juures mõjub ikkagi armsalt. Lõpuks käivad nad üsna ühtemoodi. Valge lumevaiba peal on jälle kahed jäljed.

Vana Kass jõuab ühe just täidetud prügikasti juurde. Temas tärkab lootus kõhtu kasvõi natukenegi täita. Ta läheb prügikastile lähemale, kuid oma õnnetuseks märkab ta, et prügikast on kõrge ja kaanega kinnitatud, selleks, et sealt midagi kätte saada peaks tegema mitu hüpet. Kuid Vana Kass teab, et ta on vana ja väeti. Jälle on tema peas üksainus mõte - ta on vana ja hale. "Kas sa ei muretsegi meile süüa? Kus on see ümmargune asi, mille sees söödav käib? " küsib Väike Kass, kes on ka lõpuks talle järele jõudnud. Vana Kass hakkab naerma, kuid seda ainult korraks: "Sina! Mida sina siit tahad? Ja mis ümmargune kausike? Sees söödav? Mis maailmas sina elad? Sinu ümmargune kausike on seal, aga siin ei tule sulle keegi midagi pakkuma, sa ei tule isegi selle peale, et sinna hüpata, aga ega sa ei jaksaksid," ütleb Vana Kass Väikesele käpaga prügikasti poole osutades. Kassipoeg hakkab oma "ümmarguse kausikese" poole hüppama. Vana Kass vaatab ja muigab ning hakkab tasakesi edasi liikuma. Kui ta on juba natuke aega liikunud, kuuleb ta äkki põntsu. See on Väike Kass, kes potsatab prügikasti otsast koos kahe pooliku kalaga maha. Vana Kass vaatab teda imestunult, kuid liigub ikkagi edasi, kuna tema eneseuhkus ei luba tal pisikese Kassi kala süüa. Väike Kass vudib nagu ikka talle märkamatult järele, kuid seekord juba koos kahe kalajäänusega. Vana Kass jääb seisma ja puhkab. "Miks sa seisma jäid? Kas me hakkame sööma?" küsib Väike Kass rõõmsalt. "Jälle sina! Miks sa mind rahule ei jäta? Ma ei taha su närust toitu!" käratab Vana Kass vihaselt, kuid edasi ei liigu, sest ta on juba tõeliselt vana ja peab puhkama. Väikene kass vaatab teda imestunult :"Miks sa süüa ei taha? Kui sul kõht tühi põlenuks sa siis eile selle linnukese pärast nii vihaseks said? Võta nüüd ..Näe võta!" Ja Väike Kass hakkabki kala mugima samal ajal teist oma vanemale kaaslasele pakkudes. Algul punnib Vana Kass vastu, kuid tühi kõht ja pisikene kassipoeg teevad oma töö ning lõpuks võtabki Kass oma vana räpase käpaga natuke kala. See lausa sulab ta suus. Kui nad on söömise lõpetanud, hakkab Vana Kass jälle tasakesi mööda lumist tänavat liikuma. Kuid see -kord ei vudi pisike kassipoeg enam tal järel, vaid kõrval.

Nad on juba terve päeva koos käinud. Vana Kassi kogemuste ja Väikese Kassi noore keha ning jalgadega saavad nad oma kõhud kenasti täis. Seda täiskõhutunnet polnud Vana Kass juba maitsnud tükk aega. Ta on selle eest isegi Väikesele Kassile tänulik. Kuid äkki küsib kassike Vanalt Kassilt: "Aga, kulla sõber, miks sa nii räpane oled?" "Esiteks ei ole sulle mingi sõber! Sa lihtsalt jõlgud mul küljes, ja kui ma nii vana ja nõrk poleks, siis ma oleks su juba ammu enda juurest minema löönud. Nii et ära endale midagi ette kujuta! Ja räpane olen ma selle pärast, et mul ei ole kunagi olnud kedagi, kes oleks mu eest hoolitsenud" "Ära muretse ega ma kauaks enam siia sinu juurde ei jää. Küll nad mulle varsti järele tulevad," ütleb Väike Kass rõõmsalt. Vana Kass vaatab pisikesele rõõmsale kassile otsaja käratab: "Kes nemad? Keda sa loodad endale järele tulemas näha? Saad sa aru: keegi ei tule sulle järele! Looda, kaua tahad! Aga sulle ei tule mitte keegi järele! Sind jäetaksegi siia tänavale! Ja sa käidki mööda neid tänavaid ja muutud vanaks ja väetiks, nii väetiks, et sa ei suuda isegi ühele kassipojale kohta kätte näidata." Väikene Kass vaatab Vanale Kassile silma ja tema pisikestest silmadest hakkavad voolama suured krokodillipisarad. Vana Kass vaatab korra Väikesele Kassile otsa ning hakkab edasi liikuma. Lumesadu muutub aina tugevamaks ja tugevamaks. Üle pika aja on lumevaiba peal jälle ainult ühed jäljed.

Väike Kass vudib ka tasakesi edasi, kuid teist teed pidi kui Vana Kass. Ta pisikesed käpakesed hakkavad väsima. Ta tahaks olla jälle sooja teki sees Vana Kassi kõhu vastas. Kuid enam ei ole Vana Kassi, kes otsib sooja koha, kuhu ennast kerra tõmmata, enam ei ole Vana Kassi, kes ütleks , kuidas süüa saada. Kassipoeg loodab, et varsti tullakse talle järele. Kuid siis tulevad talle meelde Vana Kassi sõnad. "Aga kui nad ei tulegi mulle järele,” mõtleb pisike kiisu ja ta silmadest hakkavad jälle voolama pisarad. Väike kass sammub edasi. Lund aina sajab ja sajab, kuid nüüd on lumevaibal jälle kahed jäljed. Ees kõnnib pisikene kurb kassipoeg ja taga liigub üks vana ja räpane kogu.

Väike Kass on juba üsna kaugele jõudunud. See on imelik paik ja kuskilt kostab kräunumist. "Vana Kass!" on kassikese esimene mõte ning ta jookseb kiiresti häälte poole. Aga kui ta lõpuks õnnelikult kohale jõuab, ei leia ta eest mitte oma Vana Kassi, vaid hoopis hulga noori kurja ilmega kõutse. "Noh, kiisu, mis sina siit otsid?" kostab nende hulgast üks õel hääl. "Ee...ega te ei ole ühte vana kassi näinud?" Kõutsid hakkavad valju häälega naerma. "Vana Kass!" karjub keegi. Ja nad naeravad edasi. "Jah, Vana Kass, ta on minu sõber!" vastab Väike Kass arglikult. Kõutsid hakkavad veel rohkem naerma. "Kas vana räpakott leidis endale sõbra? No sel juhul on meil sinuga omad arved ajada," ning kaks kõutsi kargavad kassipojale kaela. "Jätke ta rahule!" - see on Vana Kass. ' See väike lontrus on minu jagu. Mina koristan ta ära, mitte teie!" käsutab Vana Kass. "Sa hakkad eriti ülbeks muutuma, vana räpakott!" ütleb Väikest Kassi kinni hoidnud kõuts ning laseb kassipoja lahti ning kargab Vanale Kassile kaela. Seda teevad ka ülejäänud kõutsid. Ühe vana kassi kallal on kümme noort ja tugevat kassi. Vaatepilt on jube. Teravat kräunumist kostab kõikjale, see kostab ka lähimatesse majadesse, kust üks mees kaikaga tuleb ja kassid ära lahutab. Kõutsid jooksevad kõikvõimalikkudesse suundadesse laiali, kuid Vana Kassi jaoks on juba hilja.

Lund aina sajab ja sajab. Valgel lumevaibal lebab vana räpane, verine ja väsinud kass. Tema kõrval räägivad kaks varblast. Üks ütleb teisele: "Vaata kui kole ja vana kass.” Nende juttu kuuleb üks pisike must kassipoeg. "Ta ei ole vana kass, ta on Vana Kass,” ütleb Väike Kass endamisi. Ja ta läheb tasasel sammul Vana Kassi juurde. Ta silmadest hakkavad voolama pisarad. "Sa ei mõelnud ju seda ärakoristamisjuttu tõsiselt, see oli ju ainult petekas, oli ju?" ütleb Väike Kass. Vana Kass ütleb talle vaevukuuldavalt: "Arva, mida tahad!" ja naeratab üle pika aja. Pisikese kassipoja silmadest hakkavad pisarad veel rohkem jooksma ning ta tõmbab ennast Vana Kassi kõhu vastu kerra ja ütleb: "Sa ei sure ju? Sa ei tohi ju minu pärast surra! u Vana Kass ütleb selle peale ainult :"Vähemalt ei pea ma siis enam kunagi linnukesi taga ajama," ta proovib oma viimase jõuga seda öeldes veel oma pisikesele sõbrale silma pilgutada, ning sureb.

Lund aina sajab ja sajab. Mammadel ja papadel on oma võsukestele ammu kingid ostetud. Lumesõjad on poisikeste vahel peetud ja kõik kiirustavad koju sooja tuppa. Ka üks väike tüdruk ruttab emaga koos koju. Kuid äkki jääb ta silm peatuma valgel lumevaibal lamavale kassipojale. Kassipojast eemal on veel midagi musta ja suuremat, kuid tüdruku tähelepanu köidab ainult see pisikene armas olevus. "Vaata r emme! Väike kass! Võtame ta koju kaasa, vaata, kui külm tal on. Palun, emme ,võtame ta kaasa!" palub tüdruk härdalt. Tüdruku ema võtabki Väikese Kassi sülle, kuid kass hüppab sülest maha. Laps ütleb emale, et kass tahab ise käia. Ja nad hakkavadki kodu poole minema. Väike Kass vaatab korra kurvalt tagasi oma sõbra poole ja ütleb endamisi: "Nad ikkagi tulid mulle järele." Ning vudib edasi. Temast jäävad järele pisikesed jäljed. Lumi langeb neile peale ja kustutab need. Seekord uusi jälgi enam peale ei tule.

Tagasi