"Abruka aeg" Kuressaare Linnateatris

Helen Sääsk, 12C


Saaremaa Rahvateater tõi Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabori lavastuses välja Jüri Tuuliku tüki "Abruka aeg", seega olid jõud ühendanud kohalikud harrastajad ja laialdaselt tuntud professionaalid. Sisult jälgib mängitav lugu Abruka saare rahvast läbi ühe põlvkonna vananemise, kes jõuab läbi riigikordade vahetumise tunnistada Eesti lähimineviku traagikat, ent inimestele omaselt üritab siiski võimalikult hästi ära elada, nii et leib ja tsirkus ikka  tasakaalus püsiksid. Vajadusel astutakse "punasesse" parteisse, luuakse kalurikolhoos, üritatakse nõukogulikest hüvedest osa saada, aga satutakse ka oma muust maailmast erinevate vaadete ja arusaamade tõttu hädadesse, nähakse üleaedsete küüditamisi ning läbinisti sobimatuid, kilul ja räimel mitte vahet tegevaid, aga see-eest kommunistlikke kolhoosiesimehi. Abrukal ollakse kõigest hoolimata tõesti teistsugused - esmapilgul ehk rumaladki, piiratud maailmapildiga, samas tugeva ühtekuuluvustundega, moodustades tõelise kogukonna, kelle seas maksavad esimesena ikka ja alati looduse ja eriti mere, siis alles inimese seadused.

Illustreerimaks nende tõelisi väärtusi ja olemust, jookseb eraldi liinina läbi etenduse saunamehe publiku poole pöörduv roll. Rein Lemberi kehastuses jutustab see muhe tegelane tõelise kirega kalalkäimisest ja sellega seotud lõbusatest seikadest. Kes pole öösel paadiga merel olnud, see polegi õige mees. Rein Lemberi osatäitmine oli üks meeldejäävamaid, sest juba väliselt kujult oli näitleja väga sobiv oma rõõmsa näo ja veidi kogukama kehaga, samuti oli hästi õnnestunud kõnemaneer - kohati ehk tänu õhinale veidi arusaamatugi, teisalt sama aspekti tõttu just usutav ja tõepärane. Taoline taat võiski ju enne võõrastele elust-olust pajatamist veidi õlut rüübata.

Teiste tegelastena läbisid kogu etendust Abruka postipoiss Viktor ehk Virgo Neemre ja külanaine Ulla, keda läbi vananemise kehastasid koguni kolm näitlejannat - Aili Salong, Erina Selder ja Leelo Laus. Viktori suhu oli Jüri Tuulik pannud ka ütlemise, et parteipilet on tal taskus küll, aga mitte rinnataskus, ning "abruka haikud", mis väljendasid kõik saarerahva eelpool mainitud suhtumisi-tõekspidamisi. Nende nelja näitleja mängulegi pole paljut ette heita, usutavaks said nad kõik, vahest väärib Virgo Neemre enam esile tõstmist tänu mõtlikele arutlustele ning kõigi teiste tegelaste suhtes hea omamehelikkuse edasi andmisele.

Ülejäänud näitlejatest tuleks veel märkida näiteks Urmas Lehtsalu naistejuuksurist kolhoosiesimehe Martinina ning Mait Merivald Pime-Juhanina. Viimane tasase, mõtliku ja analüüsivana ning esimene tema vastandina õnnestusid samuti kõigiti usutavalt, Martin ka läbi oma laia joone ja pealehakkamiseõhina humoorikalt. Pime-Juhan võtab tüüpilise abrukalasena oma eluõhtul asjad kokku nii, et parim aeg pole vene-, saksa- ega eesti- vaid hoopis heinaaeg. Taas näide selle rahva olemusest. Ka Vaido Luks ja Silver Õun kaluripoiste rollides tulid hästi toime, olles veenvalt Martiniga sarnased, aga ka vajadusel kohkunud, suurustlevad või siis hoopis ülbed.

Anna Sui lavakujunduski oli meeldiv üllatus, see ei jäänud professionaalsete etenduste omadele kuidagi alla vaid oli läbimõeldud, põnev ja muutumises. Kasutatud oli pöörleva ringlava võimalusi, ebahariliku detailina oli lavapõrandas aurav saunauks, samas polnud üle pingutatud temaatiliselt ootuspäraste kalavõrkudega. Läbi külanaiste lauluproovi jõudsid peamiselt tänu Lea Kuldsepale hetkeks lavale ka elav laul ja pillimäng.

Hoolimata sellest, et tegu oli rahvateatriga, ei jätnud "Abruka aeg" sugugi "harrastuslikku" muljet. Ilmselt leiavad professionaalsed vaatlejad sealt vigu küllaga, kuid kiituse on kogu trupp kahtlemata ära teeninud ning lavastajad Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor on küllap suure töö ära teinud ja Anna Sui selle maitseka lavakujundusega vormistanud. Jüri Tuuliku tekst lõi ühest küjest Abruka inimestest lõbusa, kuid samas tööka ja austusväärse mulje, teisalt meenutas vaatajaile meie vabariigi aastapäevakuul taas seda, et minevik on Eestimaa rahvale karm olnud ning tihti on kurjale kaasaaitajaiks olnud omad suguvennad.

Tagasi