Imbi ja Ärni

Krista Maajärv 


Imbi ja Ärni on tänapäeval nagu romaaniski “vaesed” vanainimesed, see tähendab pensionärid. Nad täidavad oma päevi kasutatud riideid ja muud kaupa müüvaid poode mööda käies ning uurides, kust odavamalt saaks. Tihti ostavad nad asju seetõttu, et need on lihtsalt odavad ja nii on nende kapid riietest pungil, sest palju kaks vanainimest ikka ära jaksavad kanda. Vahel lähevad nad poes teiste klientidega näiteks vanade kulunud punaste dressipükste pärast sõnelema, sest kuna need maksvad ainult kolm krooni, siis Imbi ja Ärni lihtsalt peavad need endale saama. Ent nagu romaaniski, jääb vapper vanapaar lõpuks ikkagi pükstest ilma ning sel ajal, kui nemad vaidlevad, ostab keegi kahe krooni eest ära kolm paari nailonsokke, millele Imbi-Ärni juba ammu silma peale panid ning vanapaar peab ilma saagita kurvalt koju minema. Imbi ja Ärni meenutavad tihti, kui neil halvasti läheb, vana head nõukogude aega ning ütlevad aeg-ajalt krooni ja sentide asemel rubla ja kopikad. Samuti teavad nad, kui palju on leivahind viimase viie aasta jooksul tõusnud ning kurdavad pidevalt selle üle. Panka nad ei usalda ning kui nad raamatus matavad rahapaja maha, siis tänapäeval hoiavad nad aastate jooksul kogunenud suurt rahahunnikut lahtise põrandalaua all ning loevad selle aeg-ajalt lihtsalt tuju parandamiseks üle. Arvatavasti on nad veendunud Keskerakonna pooldajad ning arvavad, et selle erakonna võimule tulles oleksid nende mured möödas ja elu imeline.

Tagasi