Rehepapp

Krista Maajärv , 12A (2003)


Rehepapp kui raamatus külaelu koordineerija, on juhtival kohal ka tänapäeval, ta sobib vallavanemaks, sest arukust ja kõneosavust jätkub, et rahva silmis kõrgel kohal seista. Samas aga ei tundu rehepapp tegelasena, kes kõik oma valla jaoks ohverdab ning kogukonna huvid enda omadest ettepoole seab. Seetõttu on tal ka veidi valgustkartvad ettevõtmised käsil, et vallavanema palgale lisa teenida. Eks ole ju temalgi raamatus oma kratt. Rehepapp käitub emotsionaalselt intelligentselt. Ta saab inimeste vajadustest ja üldisest mõttelaadist aru ning tegutseb sellele vastavalt, et rahvas ei kahtleks tema sobivuses vallavanemaks. Vald areneb ja vastuolusid volikogu ning rahvaga pole nii kaua, kui rehepapp suudab oma kahtlasi ettevõtmisi varjata. Ta juhindub elus kõnekäänust Hundid söönud, lambad terved. Nii teeb ta ka raamatus Hansu ja Liina kohtumist organiseerides, sest Hans arvab, et tegemist on mõisapreiliga, Liina aga teeskleb preilit, et Hansu endasse armuma panna. Ühest küljest üllas ettevõtmine, aga teiselt poolt petmine ja valetamine, et mõlemad osapooled rahul oleksid. Kui rehepapi salategemised aga lõpuks välja tulevad, siis suudab ta arvatavasti tõestada, et temal endal pole neist sugugi eriti kasu, vaid ta teeb seda kõike vallarahva heaks. Romaanis varastab ta kõik punased sõstrad mõisa aiast ära ettekäändel, et annab neid ka teistele külainimestele, aga vargus jääb varguseks. Üldiselt on rehepapp edukas ja armastatud vallavanem, kes valitakse tagasi ka teiseks võimuperioodiks.

Tagasi