Lihtsalt muinasjutt

Minni Saapar, 8A

 

Elas kord ühes vaeses tares väike poiss nimega Madis. Sõda oli viinud ta ema ja niisiis elasid nad isaga kahekesi väikeses hurtsikus. Et ta vanemad õed-vennadki olid kõik manalateed läinud, saadeti Madis sügiseti metsa puid tegema, et talveks kütet saada. Isa pidi linnas tööl käima, et leiba teenida ja nii oli väikene poiss sunnitud kodus pea kõigega ise hakkama saama.

Ühel aastal, kui Madisel jälle tuttav tee jalge alla võtta tuli, märkas ta imestusega, et hoolimata varajasest hommikutunnist oli kogu maa kuidagi elav. Siin-seal võis kuulda linde lõõritamas ja kui poiss vaikselt seisma jäi, õnnestus tal näha kord suurt musta kaarnat puuladvast lendu tõusmas, kord  jänest eemale silkamas, kord hoopis kitse teda puude varjust tunnistamas. Ettevaatlikult edasi liikudes jõudis ta peagi tuttavale lagendikule. Päev tõotas tulla ilus ja Madis tundis, kuidas lauluviis vägisi suule kippus. Ringi vaadates ei suutnud ta uskudagi, et juba päeva hakul võib olla nii ilus, tõusva  päikese mäng tundus justkui tervitavat ja kogu mets ta ümber oleks kui hiilgama löönud. Ohates haaras ta kirve ja asus tööle. 

Ei möödunud kuigi palju aega, kui järsku kuulis ta enda selja taga liikumist. „Poiss, pea!” ütles kellegi hääl. Ehmunult vaatas Madis ringi, kuid ei märganud kedagi. Küll aga tundis ta väga selgelt kellegi kohalolu. „Seisa!” ütles toosama hääl karmilt ja õige pea astus otse poisi silme ees suure tamme tagant välja kummaline olend. Veidi aega põrnitsesid nad teineteist umbusklikult. Ilmunud võõras oli vaid veidi üle meetri pikk, ulatudes Madisele vaevu lõuani. Osalt meenutas ta noort naist, kuid ta juuksed olid sügavrohelised, sirged ja palju pikemad kui ühelgi inimesel, keda poiss elus näinud. Silmad olid veel palju tumedamad kui juuksed, kuid samuti veidi rohekad. Ja üleni „veidi rohekad”, mitte mingit musta täppi polnud keskel. Liiatigi oli ta ülimalt peenike, pika kaela ja ärevust reetvate liigutustega. Seljas oli näitsikul midagi, mis võinuks olla kleit, kui see poleks olnud tehtud lehtedest. Kuid see polnud mingit talutüdruku kleiti meenutav lehekuhi, vaid tõeliselt ilus, saksa korsettkleidi moodi ja maani ulatuv peen käsitöö. 

„Kes sa oled?” küsis Madis lõpuks. „Haldjateks hüüate te meid vist valdavalt. Või maavaimudeks. Kuidas keegi.” Jälle vaikus. Poiss hakkas nihelema, too maavaim või kes iganes ta nüüd oli, piidles teda nii vihaselt, et lausa kõhus keerama hakkas. Järsku laskus poiss põlvili ja olles nüüd nääpsukesest madalamal, küsis ta alt üles vaadates pooleldi alandlikult, pooleldi umbusklikult: „Miks sa siin oled? Miks sa mind niimoodi vaatad?” Haldjas ohkas ja just nagu kartnuks temagi, astus sammu tahapoole. „Poiss, oled sa kunagi hiies käinud? Tõelises hiies, pühas hiies?” Madis meenutas. „Jah,” ütles ta juba julgelt, „isaga käisime, kui ma veel väikene poiss olin.” „Siis vaata ringi, kus sa nüüd oled?” Madis kahvatas ja sõnas siis „Hiies... Pühas hiies.” Seepeale ei vastatud talle midagi. Vaikus venis painavalt pikaks Lõpuks avas haldjas suu: „Ja ütle nüüd poiss, mida sa siin tegid? Mida sa tegid siin, pühas paigas?” „Andeks, ma ei teadnud... Ma tõesti... Oh. Jah, ma raiusin puid.” „Kas sa tead, mis juhtub nendega, kes meie maal puid raiuvad? Nendega, kes tapavad meie hingi, meie kodusid?” Poiss raputas pead ja tõmbus veel rohkem küüru. „Nad põletatakse, nende kehast jäänud tuhaga väetatakse puid, nende järglastelegi langeb haldjasuguvõsa igavene needus. Aga noored on unustanud suured tõed.” Madis vaatas taas metsavaimule silma ja ütles siis: „Kui see on metsa soov, teie soov, saagu see nii! Ma olen selle ära teeninud!” Seepeale tõusis ta püsti ja jäi sirgelt seisma nagu kohtuotsust oodates. Haldjas pööras ringi ja hakkas ära minema, jättes poisi oma saatusega maadlema.

Hetk enne metsa rüppe kadumist vaatas ta aga taha. Madis seisis endiselt paigal, teda pilguga saates. „Olgu,” sõnas tütarlaps ringi pöördudes, „sa oled vapper poiss, ausa südamega, ma aitan sind. Kuigi sa seda ei palunud. Õigemini, just seepärast, et sa seda ei palunud. Istu ja kuula, mis mul öelda on. Minu nimi on Leena.” Madis istus ja tutvustas ka ennast. „Nii, pane nüüd hoolega tähele, sellest sõltub su elu,” alustas tüdruk, „kohe päikeseloojangul tulevad su juurde kõik haldjad. Neid on palju, veel rohkem, kui su ümber puid. Kui Metsaema su ette seisma jääb, siis lasku kohe põlvili või lihtsalt istu, et nad ei arvaks, et sa üleolev oled. Ära vaata neile silma, hoia üldse pilk maas. Kui nad sinult küsivad, kas tead, et halba tegid, vasta jaatavalt. Kui küsivad, kas tahad proovida end päästa, päri vastu, kas päästa keha või hinge või mõlemat. Muidu saad päästa vaid poole endast. Aga edasi on raskem, nad annavad sulle esimese ülesande, mille jaoks on aega  järgmise päikeseloojanguni. Nii saad sa 3 käsku ja kui kasvõi ühega eksid, siis ei päästa sind enam miski. Said aru?” „Jah.” „Ja pea meeles, ma tulen sulle appi, kui vaid hüüad.” Öelnud seda, kiirustas ta minema, enne kui Madis midagi vastata jõudis. 

Tunnid veeresid nii aeglaselt, et tundus, nagu oleks aeg päikeseloojanguni kestnud aastaid. Madis ei julgenud enam eriti midagi teha, kusagile põgeneda poleks olnud ka mõtet, isegi kui ta olnuks nõus seda tegema. Haldjad saaksid ta kõikjalt kätte. Et lihtsalt midagi teha, hakkas ta maast hagu korjama, sest see oli ainus, mida tehes oli ta kindel, et kurja ei tee. Lõpuks saabus ka kardetud päeva lõpp. Ja tõepoolest, niipea kui päikeseketta viimased kiired hajusid, ilmusid hämarusest maavaimud. Süngete nägudega liikusid nad kõikjalt ta poole. Madis seisis liikumatult ja hoidis pilgu maas. Kui vanim naine ta ees seisma jäi, laskus poiss põlvili. Täpselt, nagu Leena oli öelnud, küsis too nüüd: „Kas sa tead, et tegid halba?”. „Jah,” kajas tasa poetatud vastus. „Kas sa tahad proovida päästa end karistusest?” „Kas päästa enda keha või hinge?” uuris Madis seepeale järsult. Maaema vaikis ja laskis pilgul aeglaselt üle oma suure kaaskonna käia. „Noh, olgu, päästa siis juba mõlemad. Tundub, et sa tead rohkem, kui viisakas oleks. Aga tühja sellega... Esiteks pead sa meile tõestama, et sa tunned metsa, et sa tunned sood ja raba. Et sa austad maad, et sa austad elu, et sa oled oma elu väärt. Enne järgmist päikeseloojangut pead sa leidma lähedal asuva soo ja pääsema selle keskel olevale saarele. Kui me siis tuleme, saad võib-olla veel ühele küsimusele vastata ja kuuled ka järgmist käsku.” Öelnud seda, hakkas Metsaema eemalduma, kõik teised tema järel. Madis võis vanduda, et ta kuulis neid kõiki vaikselt sosistades kordamas ”et sa tunned metsa, et sa tunned sood ja raba... et sa austad maad, et sa austad elu, et sa oled enda oma väärt...” Poisil oli kõhe ja temagi eemaldus kiirustades lagendikult. „Huupi hulkudes ei jõua ma kunagi kohale,” mõtles ta nukralt. Oli aga juba liiga pime, et taimede järgi midagi määrata oleks saanud. Metsloomi ta ei kartnud ja oli selge, et praegu võib ta hoopis valele poole minnes oma ülesande veelgi raskemaks teha. Seega otsustas ta end kõigest hoolimata magama keerata. 

Madis ärkas enne esimesi koidukiiri ja otsustas kohe liikuma hakata. Ümbruses polnud aga näha midagi, mis oleks talle soo asukohast pisitillukese vihjegi andnud. Siis aga märkas ta, et suur vaher, mille all ta öö veetis, oli metsa üks kõrgemaid puid, vähemalt tema vaatekohast. Ettevaatlikult, et mitte kogemata puud vigastada, ronis ta üles. Kui ta juba päris ladvas ümbrust uuris, märkas ta tõesti veidi enne silmapiiri üht suurt lagedamat ala, mis paistis olevat raba. Eemalt lendas aga tema suunas mingi lind ja Madis läks nii kiirest kui võimalik alla tagasi, et mitte kellegi pesa ohustada. Kärmelt liikus ta oletatava soo suunas ja hoolimata suurest vahemaast, lootis ta kohale jõuda. Mõne aja pärast märkas ta aga sedasama musta lindu kõrgel talle järgnemas. Veidi ehmunult läks ta mõned sammud paremale. Lind järgnes. Üritades mitte kursist kõrvale kalduda, hakkas Madis jooksma. Tiivuline ei jäänud aga põrmugi tahapoole. Kui nad olid juba pikemat aega niimoodi kihutanud, andis Madis alla. Ta taipas, et kuigi see talle ei meeldi, ei võistle ta praegu mingi tavalise siristajaga. Peale järgmise puu otsast ümbruse uurimist läks ta edasi mõõduka tempoga, aeg-ajalt oma jälitajale kõõrdpilke heites.

Olles lõpuks raba veerele jõudnud, taipas poiss, et tal pole õrna aimugi, kuidas siit üle saada. Mingi kummaline au ei lubanud tal ka abi kutsuda. Liiatigi oleks see ilmselt vaid Leenale häda kaela toonud, Metsaema pilk oli reetnud nii mõndagi. Madisele oli tundunud, et eelmisel õhtul oli ta hetkeks, vaid vilksamisi, teiste vahel ka tuttavat kleiti näinud. Kuid ta ei lasknud end sellest veel häirida. Peale paari tosinat korda edutut katset läbi soo mingit rada leida otsustas ta siiski riskida. Ka tüütu lind oli vahepeal metsasügavusse taganenud ja enam polnud teda nähagi  „Aa-aa!” kajas üle metsa. See kõlas tavalise seenelise leelotusena, kuid haldja nime ei julgenud poiss siiski välja hõigata. Suur oli ta imestus, kui vaid hetk pärast kaja vaibumist Leena ta selja taga seisis. „Kas vajad abi?” küsis ta. „Vist veidi... Ma küll...” Madis ei olnud haldjale otsagi vaadanud, kuid ta tundis toda etteheitvat pilku oma näol. „Jah, ma vajan abi,” ohkas ta lõpuks. „Võta mu käest!” oli kõik, mida ta vastuseks sai. Leena hakkas sirgjoones liikuma, poissi järel vedades. Nad kõndisid otsejoones lauka suunas. „Ei, oota! Kuhu sa mu viid?” Madis tõmbas käe järsult lahti. „Sa pead mind usaldama,” kostis neiu. Nad seisid vaikides pikka aega viimasel suurel mättal, kuhu minna sai. „Saagu mis saab!” tõi poiss viimaks otsustustava häälega kuuldavale ja võttis väikese käe taas vastu. Ta tundis pinda enda all vajumas, kui nad saare suunas liikusid, kuid haldjaga koos olles ei vajunud ta kordagi isegi varbaid pidi sisse. Kui nad taas kindlal maal seisid, oli päike juba väga madalale vajunud. Kuid nad olid kohale jõudnud. „Ma pean nüüd minema ega saa sind enne uut päeva rohkem aidata,” tähendas Leena. „Oota korraks veel! Ütle mulle, kas ka sina olid eile õhtul seal?” päris Madis ja niipea, kui oli seda küsinud, ta kahetses. „Ma pean minema!” kordas haldjas kategooriliselt ja läks. Poiss istus maha ja jäi edasist ootama. 

Peatselt olid metsavaimud taas kohal. „Sa oled tubli!” kostis Metsaema, kuid oli raske taibata, kas ta ütles seda tõsiselt või oli see pilge. „Nüüd esimese päeva viimane osa: ütle, kas sind aidati.” Madis ei mõelnud hetkegi: „Jah. Nad nimetavad seda aitajat usalduseks!” Vanake muigas: „Sa pole ka põrmugi rumal. Jah, jäägu siis nii! Ja parem ongi. Kuula oma järgmist ülesannet. Seal taamal on üks ilves, kes praegu puuoksal tukub. Sa pead tooma meile tutsaka tema karva, ilma teda tapmata!” Peale väikest pausi lisas ta: „Nii, tule, me viime su tema lähedusse!” ja koos suundus seltskond tiheda metsa servale. „Sa tead, millal me tuleme,” ütles metsaeit ja seepeale pisike rahvas kadus. 

Madis oli jälle oma muredega üksi jäetud. Seegi kord otsustas ta kõigepealt end välja magada. Eks magava ilvese juurde minek oleks ka vabasurma minek, arvas ta. Hoolimata puude vahelt pähe paistvast valgusest, õnnestus tal unenägude küüsis olla kuni hiliste hommikutundideni. Kui ta lõpuks ärevusega virgus, oli päev juba ammu alanud. Kuigi tal polnud õrna aimugi, mida ette võtta, hakkas ta looma kodukandi poole astuma. Mõne hetke pärast oli ta suure kiskja kõrval. Ilves hüppas otsekohe tulija poole, kuid veel kiiremini astus Madis sammu tagasi. Ta peatus kohe ja jäi loomale otsa vaatama. Kummalisel kombel ei proovinud ta enam teist korda poissi rünnata. Nii põrnitsesid nad teineteist kaua. Aegamisi istus Madis maha. Nii oli ta asetanud end täiesti kaitsetusse olukorda, kuid mõlemad pooled  olid paigal. See vastastikune piidlemine kestis lausa tunnikese. Aegluubis nihkus ilves lähemale. Poiss ei liigutanudki ennast. Lõpuks oli nende vahe vaid küünrapikkune. Loom nuusutas teda, ettevaatlikult, kuid ei pannud pead enam lähemale. Veel veidi aega põrnitsesid nad teineteist. Viimaks taganes loom, selg ees, mõned sammud ja kadus puude vahele. Olles piisavalt kaugel, pööras ta end ümber ja lonkis sügavamale metsa. Peaaegu värisedes tõusis Madis püsti ja läks puu juurde, kus loom oli maganud. Nüüd sai ta lihtsalt korjata puukoorelt sinna jäänud karvad. Imestusega nägi ta aga sama puu ladvast lendu tõusmas juba tuttavat kaarnat.

Päeva lõpul oli haldjarahvas taas tema ümber. Madis vaatas ringi, lootes näha tuttavat nägu, kuid ümberringi oli liiga pime, et eemalseisjate nägusid hästi eristada. Tol hetkel tundis ta täiskuust eriti puudust. Ei pannud ta kogu juttu tähelegi, kuid kui öeldi viimane ülesanne, ei suutnud ta oma ahastust varjata. Tal tuli teha suur lõke, ilma metsa kahjustamata. Lähimad lahtised kivid, millega tulealust teha, olid metsa serval, terve päeva tee kaugusel. Enne kui ta oma mõtted sõnadesse valada jõudis, olid kõik ta ümbert kadunud. 

Sel ööl ta magama ei läinud, vaid hakkas kohe tee poole liikuma. Ei oldud talle ju öeldud, kus see lõke peab olema, seega polnud ka vaja kive vedada. „Ainult sinna minnes võin ma jõuda,” ütles ta iseendale. Kuid ta teadis, et see oli vale. Ta oli läinud juba liiga kaugele algsest teest. Ta taipas ka, et isegi Leena ei saaks teda enam aidata. Pealegi oli ta endale lubanud, et tüdrukut enam ohtu ei sea. Seega käis Madis kogu öö ja päeva. Mõne aja tagant nägi ta jälle midagi musta enda kohal vilksatamas, kuid ta loobus sellele mõtlemast. Ilmotsatu oli poisi rõõm, kui ta teekive märkas, just veidi enne päikese roosakaks tõmbumist. Tal oli aega vaid veerand tundi, kui sedagi. Kuid nüüd ta uskus, et jõuab. Kiirustades haaras ta sülle oksi. Korjatud hagu ja isa käru olid ju jäänud lagendikule. Veidi paigutas ta kive ümber ja tõstis raod hunnikusse. Siis aga taipas ta, et rõõm pääsemise üle oli olnud enneaegne. Ei olnud ju mitte midagi, millega tuld süüdata. Ta nägi päikest vajumas ja tekkis tunne, nagu oleks ta oma elu kustumas näinud. Viimases hädas ta siiski hüüdis, hüüdis nii valjusti, kui ahastav süda lubas. Leena oli silmapilkselt seal ning lausus naeratades: „Sa oles üks vapper inimene, liigagi vapper.” Ja siis süütas ta ühe ainsama käeliigutusega lõkke. „See on mu elu lõke,” ütles Madis, peaaegu nukralt. Kuid siis oli ta juba üksi. Järgmisel sekundil olid aga metsavaimud ta ümber. Kõik käis hirmus kiiresti. Siis aga kostis Maaema viisil, mida ei saanud mitmeti mõista. „Sa oled vaba, kui tõestad, et pole valetanud. Sa ütlesid, et sind aitas usaldus. Nüüd näita, et usaldad. Hüppa sinna lõkkesse. Ja tea, et sinuga ei juhtu midagi halba.” Langetatud päi, läks Leena tuleaseme kõrvale. „Hüppad?” kordasid metsavaimud läbisegi. Ja Madis hüppas.

Oli üks hetk pimedust ja siis leidis poiss end kodu eest, koos isa käru ja hunniku okstega. „Ja sa tegid selle ära!” ütles must kaaren ta kõrval. Lind muutus sealsamas akna all Leenaks. „Võta,” ütles ta kätt ette sirutades, „kui seda kannad, leiad metsast alati söögi lauale ja hagu ahju. Vaesus kaob teie majast, raha saate kulutada muule kui leivale.” Öelnud seda, haldjaplika kadus. Madis sidus kingitud paela oma kaela ümber ja astus tuppa. Isa oli nähes, et poeg elus ja terve on, nii õnnelik, et puhkes rõõmust nutma. Ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevani õnnelikult oma metsalähedases majakeses.

Tagasi