Maailm läbi lapse silmade
Viivi Luige romaani “Seitsmes rahukevad” põhjal

Kaisa Kopliste, 10C

 

Meie ühiskond ei ole koht, kus last aktsepteeritakse. Laps on see, kelle mõtted on absurdsed. Laps on see, kes on oma vanematele tihti armsasti rumal, kogenematu, naiivne. Laps on kõigest see, kelle maailm on täiuslik. Kui asjad toimiksid nii, nagu lapsemõistus seda ette näeb, oleks selles maailmas ideaalne ilu, ideaalne kurjus, ideaalne hullus, täiuslik harmoonia. Kõik oleks nii lihtne, samas nii keerukalt läbimõeldud ja külluslik. Ometi ei mõtle ka kõik lapsed täpselt ühtemoodi ja vaid neil on olemas see asi, mida saab nimetada tõeliselt rikkaks fantaasiamaailmaks. Hea, kui mälestus sellest mõnes inimeses säilib. Veelgi parem, kui see keegi siis suudab kõik oma mälestused ilmekalt kirja panna. Viivi Luik suutis.

“Seitsmendat rahukevadet” veel raamatukogus sirvides ei olnud ma endas kindel, ei olnud selles raamatus kindel. Saades ühele poole esimese leheküljega, olid suhted raamatuga loodud, ma sattusin vaimustusse.

Olgugi, et Viivil tuli elada oma lapsepõlv sõjajärgses Eestis, minul aga äsja iseseisvunud Eestis, olime me mõlemad lapsed. Mõtlesime pisut erinevalt ja pisut rohkem sarnaselt, erinevad ajastud võimaldasid meil teha erinevaid asju õigesti ja valesti, meie tegelaskujud selles elus olid ja on teised. Ometi usun ma, et lapsed mõistavad üksteist paremini ja tulevad omavahel toime just sellepärast, et mõtlevad ühel lainel. Viivi Luige teos tõi minusse tagasi kõikvõimalikke emotsioone ja mälestusi, sest tema suutis säilitada enda lapsepõlvega ühtlasi ka osa minu omast, et seda mulle nüüd meelde tuletada, just siis, kui ta tasapisi ununema hakkas.

Kui kindel võib endas olla üks laps, teades, et ta oskab lugeda, et ta tasandab ise oma tukka, et ta jaksab tuppa tassida tervelt pool korvitäit puid? Mina nende teadmiste juures olin küll ülimalt tähtis, mis peamine, endaga rahul.  Rahul oli ka Viivi, tal oli selleks ülim õigus. Tema ju oskas ka lugeda, tema teadis, mis on tõelind ja eluvesi, ta oli eluga väga kursis. Ei ole üldse mingit mõtet vaielda lapsega, kes on endas kindel. Omal kummalisel moel on lapsed oma põhimõtetele truud ja kõige enesekindlamad olendid. Sisimas jäävad nad endale kindlaks. Neil on omadus jääda endale kindlaks isegi peale enda veenda laskmist.

“Nunnad ja mungad, vaarao!” karjus Viivi. Hirmude eiramine polegi halb mõte, oleks ju praegugi nii palju lihtsam. Viivi jaoks tundusid need kolm sõna ühendatuna hirmuäratavad ja võimsad. Metsavennad polnud tema kõrval midagi. Seda väitis muidugi ta ise. Ta kartis metsavendi hullupööra. Ta ei teadnud täpselt, kes või mis nad on, igatahes neist räägiti palju ja nad olid kurjad, see oli kindel. Minul oli minu kallis illusioon turvalisest lapsepõlvest. Ainus hirm, mida suudan meenutada, oli see, et keegi võib ära surra. Surid ju ka igasugused inimesed. Vanaisa suri, vanavanaema ja vanavanaisa üldse põlesid majja sisse. See oli hirmus, sest see oli tundmatu. Selle hirmu pöördepunktiks sai see kord, kui sain oma vanaisaga veel ühe korra rääkida, kui ta oli ära surnud. Istusin selles sängis vanaisa toas, kus me alati jutustasime, tuba oli pime ja me saime jälle jutustada. Vanaisa tuli sinna, kõik oli nagu vanasti. Ja vanaisal oli hea, ma enam ei kartnud tema pärast. Kõhe oli küll, kui mõtlesin, et mu ema võib ära surra, kuid samas rahustas mind see, et igatpidi on hea. Väiksena juba oli usk, et mis peab tulema, see tuleb niikuinii. Seda ütles vanaema ja teda ma uskusin üldse kõigist inimestest kõige rohkem.

Ma usun, et kui ma keset halba unenägu üles ärgates oleks nutmise asemel teadnud karjuda “Nunnad ja mungad, vaarao!” oleks kõik palju parem olnud, voodit poleks pidanud kartma. Ma uskusin, et halbade unenägude salakamber on minu padjas või madratsi all. Vahel õhtuti kartsin uinuda unenägusid kartes. Minul aga ei olnud kunagi vanaema palitus, sahvris või vaiba all mitte kedagi, nagu Viivil. Üksi kodus olla ma ei kartnud. Siis kartsin pigem seda, et ema ja isaga võib seal väljas kõigi nende ohtude keskel midagi juhtuda ja nutsin jälle, kui nad liiga kauaks ära jäid.

Ma olin kapriisne. Jalgadega vastu maad, pikali maha, puuhaluga vastu seina ja kõik muud hullused. Karjuda armastasin ma nii valjusti, et Mäe Elga kilomeetri kaugusel metsa taga kuulis. Minul läks ainult niipalju halvemini, et seda taktikat ei saanud üldse rakendada, kui isa kodus oli. Ja kodus oli ta suurema osa ajast. Isa oli hea ja karm. Isa oli see, keda tasus karta. Kui tema ütles, et ei tohi, siis ei tohtinudki, see sai juba maast madalast selgeks. Iseloom oli minu sees olemas, aga see pool temast sai välja tulla vaid siis, kui olin koos vanaemaga või emaga. Viivil ei olnud isa kodus. Viivi tohtis. Hirmus asi, see kadedus. Siiski oli mul õigus olla isepäine, herneid ei pidanud ma ka supi seest sööma, kui mulle ei maitsenud. Ema ütles, et ma olen juba suur tüdruk ja võin ise valida mida söön. Kui ma veel ei olnud suur tüdruk, valis ema, et ma pean jooma kitsepiima ja sööma purustatud banaani, sest muidu ma oleksin end öösel katki kratsinud.

Viljandi linn oli Viivi jaoks midagi suurt ja kauget. Tema fantaasia lubas tal seda ka sellisena kujutada. Tema hilisem meenutus raamatus esimese linnaskäigu kohta on kirjutatud nii, et sellest võib selgelt välja lugeda pettumuse noote. Küll olid majad liiga väiksed,  lõhnad valed ja jäätis rasvane. Miski talle ei kõlvanud. Ei kõlvanud sellepärast, et ta oli enda mõtteisse loonud  Viljandi linnast pildi, mis vastas tema arusaamisele ühest õigest linnast metroo- ja värskelt teritatud pliiatsi lõhnadega. Mingil kummalisel viisil sai kogu see pettumust tekitav valesti ehitatud linn talle aga heastatud muruplatsi, tuvide ja jäätisetuutude näol. Olgugi, et jäätis nende tuutude sees ei maitsnud just kõige paremini.

Minu kodud olid mööda Eestimaad laiali. Reisimine oli viimane asi, millest puudus oli. “Issi, kui palju veel?” oli üldse üks esimesi lauseid, mille ma korralikult ära õppisin. Lapsepõlvemarsruudiks oli Kuressaare - Kohtla-Järve. Vahel juhtus, et peatusime pikemalt Tallinnas või läksime hoopis Pärnumaale. Oma lapsepõlve teadliku osa põhjal võin kindel olla selles, et Kohtla-Järve oli maailma parim paik. Vanaema, kellel ma seal külas käisin, nii ei arvanud. “Pätte ja kaabakaid on terve see sopaauk täis!” armastas ta öelda. Minu jaoks tähendas see linn aga vanaema ja vanaisaga kohtumist, öösiti nendega jutustamist, nende kaisus magamist ja hommikusi vanaema küpsetatud pannkooke või mannaputru. Ega ma sinna linnavahele suurt roninudki, vahel käisin ainult vanaemaga koos tööl – posti tassimas. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest unistust, et oleksin tahtnud veel kuhugi minna, midagi näha. Olin uue aja laps, igale poole mind võeti kaasa, kõik nägin-kuulsin juba varakult ära. Ka olid mul jäätised, mis maitsesid suurepäraselt, tuvisid terve linnatäis ja palju kõrgeid maju, kõrgemaid ei osanud igatsedagi.

Pool sajandit siia-sinna, lapse jaoks ei ole see tähtis. Laps teeb oma elu huvitavaks vaatamata ajastule, kohale ja üldse muule maailmale. Ta näeb küll pealt, mis emotsioone tekitavad igasugu sündmused täiskasvanutes, aga emotsioonid võivad olla hoopis vastandlikud. Muidugi on mõte maja äravedamisest tore. Mõelda, kui majale pannakse rattad alla ja viiakse teise kohta. Kummaline ainult, et see ema ja vanaema eriti rõõmsaks ei teinud.  Mina omal ajal arvasin, et nõrga tervisega laps olla on kangesti vahva. Minu raske haigus tekitas mu vanemates palju muret, mina aga oskasin tunda vaid rõõmu kogu sellest hoolitsusest. Omamoodi rõõm oli ka sellest, et kannatasin ära kõik need sinepiplaastrid, et pidin kinnastega magama, et sain palju arsti juures käia. Kõik see tegi ju asja huvitavaks, päevad olid üksteisest erinevad. Viivi muutis oma päevad huvitavamaks kanade hirmutamisega, vanaemale ja emale küsimuste esitamisega, ka võis käia Liisu juures või metsas oma hirmudele vastu astumas. Eriti rõõmus oli siis olla, kui isa koju tuli, see oli midagi tavatut, midagi, mida kunagi ei osanud oodata. Sellised pöörded on need, mis teevad lapse piiritult õnnelikuks, sest on huvitav, ootamatu, olgugi, et väike asi.

Täiskasvanud võivad vahel kohutavalt rumalad ja mõistamtud olla. Viivi ema ja vanaema ei saanud kunagi aru, millal oleks õige aeg kuulata, kuidas laps luuletust loeb, temaga mängida, teda kiita või Teistelt koju minema hakata. Seda tuli neile alati selgitada. Selgitamine käis karjumise, jalgade trampimise ja muudsorti tähelepanunõudmise abil. Minu kallis ema seevastu ei saanud kunagi aru, millal oleks õige aeg olnud hakata mannaputru keetma. Nimelt oli mannapuder selleks ajaks alati külm, kui mina ükskord kööki jõudsin seda sööma. Mul oli ju ometi vaja peale ärkamist veel voodis teki all soojas olla pisut, jälgida, kuidas hommikune päikesejänku kollasel toaseinal hüpleb, uue päeva lõhna nuusutada ja eelmist meenutada. Kui siis lõpuks voodist välja ja riidesse sain, oli mannapuder juba ammu jahtunud, mingit tahtmist enam ei olnud seda sööma hakata, et pilt pudru alt välja tuleks. Üldsegi oli nende taldrikupiltidega ka see rumal lugu, et taldriku ääre järgi juba oli teada, milline pilt pudru all on. Siis aga tuli tagatoast isa karm käsk, mis sundis sööma. Vahel tuli see sama karm käsk ka tühjalt kõhult ja puder, ükskõik, kui jahtunud ta ka polnud, läks kõhutäiteks alla. Ei mõistnud mu vastikust selle pudru vastu minu vanemad ega ka kõht, mis pidi täis saama, et päeva võiks lugeda alustatuks.

Raamatut lugedes tekkis mõte, et mis siis, kui mina oleks võinud oma lapsepõlve tähistada selles samas ajas, kus Viivi Luik seda tegi. Tema ju nägi, mida tähendas inimestele sõda, nägi, kuidas tekkisid kombainid, kuidas vaim ja mõtteviis muutus, kuidas tulid elektronkellad ja üldse üks igavesti tehnikat täis maailm. Ta sai täiskasvanuna aru, kuidas muutus tema ema kogu selle muutuste aja jooksul. Ei oska ju mina seda arvata, kas muutumine talle hästi või halvasti mõjus, kindel olen aga selles, et ta ei oleks päris seesama, kui ta oleks elanud teises ajas, teiste inimeste ja teiste muutustega.

Aja jooksul saavad lastest täiskasvanud. Kõik sirguvad omamoodi tublideks inimesteks, kõrgematele ja madalamatele elupositsioonidele.  Lapseeas aga puuduvad positsioonid ja kaheti mõtlemised-mõistmised. Kõik, mis on olemas see on olemas, kui seda on lapsele vähe, pole mingi mure ka juurde mõelda. Rõõm leitakse üles kõige väiksematest asjadest, suurtel muredel lubavad lapsed mööduda, ilma, et neid isegi tähele paneks. Kõik võiks olla teisiti, lapse jaoks oleks ka teisiti samamoodi. Elamine vaid iseenesele välja mõeldud maailmas iseendale tähtsate asjadega ongi põhjus, miks pole tähtsust, kas täna, üleeile või eelmisel sajandil – maailm läbi lapse silmade jääb läbi aegade samaks.

Tagasi