Ivan Turgenevi „Kuu aega maal”

Agnes Alev, 11B


Öeldakse, et Venemaa Nokia on ehtne vene hing. Loomuliku koostisosana slaavlaste natuurist tundub see võõramaalasele siiski eriskummalisena. Ilma mõistatusse süüvimata on isegi kogenud näitlejatel raske selle võlu selgelt edasi anda.

Eelmisel nädalal peale Ivan Turgenevi samanimelise romaani põhjal tehtud lavastuse „Kuu aega maal” esietendust, sain ma aru, miks vene kirjandus ja teater kuuluvad absoluutsesse tippu. Lavastaja Alla Zorina töö oli silmapaistev. Tema nägemus 150 aastat vanast armastusloost ja sõprusest lõi tervikliku ning vägagi aktuaalse lavastuse ilma algteksti või olustikku muutmata. Vaatajate ette oli toodud lihtne lugu keeruliste karakterite kätes. Draamatüki tegi veel eriliseks asjaolu, et esmakordselt Kuressaare Linnateatris julgeti kasutada vene olustiku esiletoomiseks lavastajat otse Moskvast. Ükski eestlane ei oleks suutnud tõlgendada Ivan Turgenevit nii puhtalt.

Peategelane Natalja Petrovna Islajevat mänginud Piret Raugale oli antud väga keeruline roll. Mõisaproua tegelaskuju oli väga vastuoluline ning dünaamiline. Pulbitsev sarkasm vaheldus lihtsa lapselikkuse ning sügava meeleheitega. Väikesed detalilid pidid ka publikule tagareas reetma meeleolu. Piret Rauga näitlemisel jäid eriti silma tema käed. Närviline pargipingi käetoe näppimine kui tema sõber Rakitin oma arvamist avaldas uue koduõpetaja kohta ning käte värin Beljajevi hüvastijätukirja lugedes kirjeldasid näoilmest isegi paremini meeleseisundit.

Kõige koloriitsem kõrvalosatäitja oli Priit Lõhmus Veera kosilase Afanassi Ivanovitši rollis. Tema sisseelamine oma tegelaskujusse kestis isegi siis, kui publik aplodeeris peale viimast vaatust. Olen teda varem näinud mängimas enesekindlat härrasmeest ning nüüd, kohates teda laval ebaleva kokutava kosilasena, olin hämmeldunud kontrastist. Lõhmuse pentsik karakter oli üks väheseid asju, mis vaatajaid sügavalt tõsises näidendis südamest naerma ajas.

Ehtsat venelikku aurat kandis endas aga Tõnis Kipper Mihhail Aleksandrovitš Rakitini rollis. Tema stoiline rahu ning kaalutlemine seadis vastukaalu draama kirglikule süžeele. Ütlemata jäänud sõnad ongi need, mis teevad vene hingedest silmapaistvad isiksused. Lavastaja oli selles suhtes tabanud naela pihta. Hamletlikud punktipanevad sõnad olid just pandud kõige sõnaahtrama mehe suhu, kus need pääsesid võimsalt mõjule. Esimese vaatuse lõpus Rakitini poolt öeldud lause: „On see lõpu algus, lõpp või hoopis algus?”, jäi mind kummitama, kuna repliigi üle järele mõeldes rullus lahti kogu lavastuse idee.

Veidi külmaks jättis mind Ott Aardam Natalja armastatu osas. Üliõpilaseks kehastunult jäi ta pinnapealseks. Esimese vaatuse lõpuks enamuse emotsioonidest välja valanud, jäi sündmuste haripunktiks temast järgi vaid tuim tükk. Minu loogika vastu käib, et 23-aastane noormees suudab armukeerises jääda mõistuspäraseks. Tema puhul ei avaldunud eriti siseheitlust, millega näitkes Natalja silma paistis.

Tänu julgele kunstnikutööle säilitas etendus oma ajatu varjundi. Toonitatud dekoratsioonide ja kostüümide lihtsus tõstis esile osatäitjate karakterid. Tavaliselt näidendid, milles kujutatakse 17.- 19. sajandit, kujunevad labasteks kostüümidraamadeks, jättes tegevustiku tagaplaanile. Viimati nähtu just vastupidi ainult toetas oma miljööga karaktereid.

Kogu lavastuse jooksul ei vahetunud kujundus. Kesksel kohal seisis pidevalt sild läbi pargi. Selle taustal olid vaid mõned toolid, laud ning pargipink. Ajastule viitasid vaid kaks klassitsistlikus stiilis sammast laternate alustena. Huvitavateks elementideks olid klaasist puhutud pisarad, mis rippusid helkivatena lava kohal. Kord sümboliseerisid need suvist hommikukastet, teisal jälle Natalja pisaraid.

Peamised puudujäägid tulenesid lavastuses muusikavalikust. Helikompositsioon jäi täiesti tuimaks ning oleks parem kui seda üldse taustal poleks olnud. Ainukesed kohad, kus muusika sobis kokku laval toimuvaga, olid Natalja sisevõitluse korrad sillal. Kõlanud teravad noodid pingestasid asjakohaselt üksindust. Etendus tervikuna jäi justkui puutumata ilustavate elementide mõjust nagu helindus ja valgusefektid. Näitlejad tegutsesid õrnas loomulikkuse mullis.

„Kuu aega maal” on siiani nähtud Kuressaare Linnateatri repertuaarist kõige lihtsamini mõistetav, kuid äärmiselt mitmetahuliste karakteritega lavateos. Erinevate teatrite näitlejate töö nõudis professionaalsust, sest teose kergesti arusaadav sisu kandis keerulist probleemi, millele vaatamata pingutustele lahendust ei leitudki. Kardinad sulgusid, kuid fantaasia rändas edasi.

Tagasi