„Kõik on alles ees – ka tulevik ja selle ehmatav ilu.“ Viivi Luik
Remarque „Triumfikaar“

Triin Saarepuu 11C


Newtoni maailmapildis oli aeg ruumist lahus, kulges kindlalt lõpmatusest lõpmatusse. Einstein sulatas need mõisted kokku aegruumiks. Nüüdseks on avastatud ussiurked ja mineviku ning tuleviku olemus keeratakse vist varsti pea peale. Mis tähtsust on sellel tavainimese jaoks? Minu jaoks näiteks. Ma sündisin kunagi, elan praegu ja olen sunnitud tegelema sellega, mis tuleb edaspidi, ja just nimelt sellises järjekorras.

Aaria rassi genotsiid juutide vastu, Stalini terror oma rahva vastu, punaste khmeeride massimõrvad Kambodžas – inimkonna ajaloos on palju musti ja süngeid seiku. Looduse kroon? Arenenuim liik Maal? Paneb õlgu kehitama. Kuhu jääb inimlikkus ja armastus, mis ka Remarque’i teostes olulisel kohal on? Ei tea, kas kuulun õnnelikku põlvkonda. Sõda pole mu silmad näinud, aga selle järgi, mis maailmas toimub, ei saa küll väga optimistlikke prognoose teha. Võtame või Põhja-Korea tuumakatsetused. Tegu on siiski vaieldava teemaga. Kui näiteks USA ja Pakistan tohivad pommi omada, miks siis teised ei võiks.

Ausalt, isiklikult mind see ei huvita. Kõlab isekalt, ma tean, aga mul muresid niigi. Pealegi, „kui midagi teha ei saa, ei maksa ennast hulluks kütta.“ Eluterve seisukoht Ravici poolt. Tema filosoofia ja suhtumine olid põhilised, mis raamatust meelde jäid. Loomulikult, taolise kogemustepagasiga inimene peabki tark olema. Kui aga kannatused on elu mõistmise hinnaks, siis minu jaoks on see liiga kõrge hind. Ja kas tohibki inimene taibata, mis on elu, mis on tema eksisteerimise tegelik mõte? Kui tulevik toob midagi halba ja me sellest teada saame, võime suurest hirmust ära rikkuda juba kättevõidetud õnne ning vastupidi, teades, et meid ootab ees midagi võrratut, võime ta läbematusest lõhkuda enne, kui see meiega juhtub.

„Triumfikaare“  tegevus toimus II maailmasõja eelõhtul. Peategelane Ravic vangistati 1933. aasta augustis, kuna oli varjanud enda juures kaht sõpra. Sellele järgnesid julmad ülekuulamised Gestapo ohvitseri Haake poolt. Armastan filme, kus sees ka paras annus efektset vägivalda. „Kill Bill“ näiteks, kuid ei suuda ette kujutada inimest, kes ka päris elus võiks teistele haiget teha ning seda nautida. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. „Kolme lõputu päeva jooksul kerkis läbi minestamise, pikaldase teadvuseletuleku ja huugava valu ikka ja jälle ta silme ette Haake jahe, naeratav nägu.“ Meenub üks kunagi loetud juhtum II maailmasõja ajast Saaremaalt. Ei mäleta täpselt, olid need sakslased või venelased (on seal vahet?), kes said kätte ühe Sõrve noormehe. Laip leiti hiljem ning selgus, et poissi oli julmalt piinatud – jalgu keedetud. Ta oli 17-aastane nagu ma ise praegu.

Ravic sai oma kättemaksu ja hingerahu. „Miski oli valla pääsenud ning barrikaad oli kõrvaldatud, jubeda hirmu kangestunud pilt elustus ega olnud enam kinni külmunud nagu kõik need aastad.“ Nüüd võis ta mõelda oma kunagisele armastatule Sybilile, „ilma et oleks tundnud ajus krampi, mis ta sõrmed kulliküünteks muutis, rinna kokku surus ja teadvuse mitmeks päevaks võimetu kättemaksulootuse punasesse uttu mässis.“ Võiks arvata, et eluraskused olid Ravicut muserdanud, aga tegelikult olid need teinud teda ainult tugevamaks. Solženitsõn on öelnud, et kui inimeselt röövida kõik, pole teda enam võimalik omada – ta on taas vaba.

Minu arvates just Ravici vabadus oli see, mille tõttu Joanil teda endale saada ei õnnestunud. Algul nõrga ja abivajaja naisena tundunu oli tegelikult selle vastand. Nagu Morozov ütles: „See naine on paras lirva.“ Tegelikult oli Joan maailma peegeldus. Inimesed tundsid hirmu tuleviku ja sõja ees. Sellepärast püüeldigi iga võimaluse poole, mis pakkus õnne, rahulolu ja lootust, kuniks veel saab. Joan leidis oma variandi ühe mehe juurest teise jooksmises. „Ühelt poolt turvalisus, teiselt poolt – seiklus.“ Seda, keda ta tõeliselt ihaldas, ei saanud ta aga kunagi.

„Triumfikaar“ oli kontrastne raamat. Kokku olid pandud sünge sõjaeelne aeg, kättemaks ja armastus. Elus on armastus harva 100% õnnelik. Selle võrratu tundega käivad kaasas ka armukadedus, omandiiha, illusioonid ja pettumus. Madame Boucheri poolt rikutud abortidega oli Ravicil enam kui tegemist. Üks neidudest, keda tal päästa ei õnnestunud, „oli parema jala ümber kandnud kitsast, odavat, kassikullast ketikest – üht neist aplustest, millega saadakse hakkama siis, kui ollakse noor, sentimentaalne ja maitselage.“ Karm reaalsus oli see, et saabus aeg, millal toujous Charles’ist enam kippu ega kõppu polnud ja neiu oma probleemidega üksi jäi. „Meil on meie unistused, sest nendeta ei suuda me tegelikkust tajuda,“ kuid naiived lootused maksid sellele tüdrukule elu.

Ma ei usu, et minuvanuselt või veidi vanemana võiks tõeliselt armastada. Selleks on vaja kogemust ja elutarkust. Julgust võtta vastutust, austada oma partnerit ja seeläbi ka iseennast. Samas pole armastuses reegleid. Ei pea mõtlema tulevikule ja tegema hunnikute viisi plaane. Vahel, küll kaalutletult, võib mõistuse kõrvale jätta ja armastada lihtsalt armastuse pärast. Maailm on keeruline, liiga keeruline. Paljud inimesed kiirustavad ja võistlevad, ajavad taga suuri summasid ja kuulsust. „Kõik, mida rahaga saab joonde ajada, on odavalt saadud.“ Vahet pole, kuidas meie elu kulgeb, lõpp on kõigil sama.

Joani ja Ravici armastus oli tingimusteta. Nad ei esitanud teineteisele mingeid nõudmisi, lihtsalt elasid üks päev korraga. Aga kõigel, ajal endalgi, on algus ja lõpp. „Kristalli, mille kahtluse haamer kord kildudeks on löönud, võib üksnes kittida muud ei midagi. Kittida, valetada ja vaadelda murtud helki, mis kord oli kiiskav sära.“ „Isegi kui Joan tagasi tuleks, ei oleks see enam see, mis oli.“ Poolikute asjadega pole mõtet leppida, ka siis, kui see piinavat valu teeb ja Ravic teadis seda. „Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad.“ Armastus on üks neist, tema olulisus ei kao kunagi.

Ma olen veel väga noor, kuid vaadates tagasi juba olnule ja mõeldes muredele, mis kunagi tuju rikkusid, tuleb suule muie. See ongi mineviku võlu, sellest võib õppida ja selle üle naerda. Alles siis, kui olnuga lepime ja teda täielikult unustada ei püüa, võime pöörata pilgu tulevikku ja näha, et see, mis meid ees ootab, on veelgi ilusam, olgugi, et praeguses ajahetkes olles pole meil õrna aimugi, mis juhtub järgmises. Ootamine võib tunduda pika ja igavana, aga seda vaid siis, kui ootame ootamise pärast. Tegelikult on terve meie elu ootamine, oluline polegi, mida, vaid see, et tahetakse näha ja nautida, mida tulevik toob.

Tagasi