Minu kui lavastaja kontseptsioon

Liis Suluste, 10B (2004)


„Hamlet” on lihtsalt nii hea ja sügavmõtteline raamat, et minul kui kümnenda klassi õpilasel on natuke veider selle lavastuse kontseptsiooni kirjutada. Aga nii võimatu, kui see ka mulle tundub, ON sellega võimalik hakkama saada. Kui ma midagi väga tahan, siis ma selle ka saavutan. Olgu tulemus, milline tahes.
 
Niisiis Hamlet... oli Taani prints, kes õppis Wittenbergis, kuid tuli tagasi Taanimaale selleks, et sängitada oma isa maamulda. Oma iseloomult oli ta humanist, juurdlev ja arukas ning eelkõige otsekohene inimene.Ta pidas lugu näitlejatest ning oli ise lugupeetuist auväärseim. Ka mina olen üks tema suurimatest austajatest. Teist sellist erakordset ja üliintelligentset inimest, keda põhimõtteliselt näidatakse ka tema ekslikkuses, väiksuses ja naeruväärsuses, kuid keda ometi suudad pärast seda inimest veel rohkem armastada, vist ei leidu. Ta on omamoodi ajaloo suurkuju, seda aga maailmakirjanduses. Ta on lihtsalt nii erinev, isolatsioonis oma hinges, oma vaimus, oma südames.

Kui ma tõepoolest oleksin lavastaja (kuigi tõenäosus, et ma selleks kunagi saan, on väga-väga väike, lausa nullilähedane), siis mina ei pööraks lavastuse pearõhku mitte armastusele, vaid lihttööliste olukorrale, mitte abielule, vaid hoopis millelegi sügavamale ja lähedasemale. Karmile tõele, mida paljud inimesed lihtsalt ei taha tunnistada või ei tule selle pealegi.

Minu tõlgendus peaks ära tabama „Hamleti” ühe olulise sõnumi – jutt on printsist, kes suudab toime tulla vaid omapärase kaitsereaktsiooni abil, kasutades veiderdamist, ektsentrikat, lõõpimist. Tõe teadmise paine on nii suur, et vaid naljategemine suudab  maailma paigal hoida. Ometi ei usuta teda, kuna kõrgeim võimuorgan on tema vastu. Mõrvar Claudius on türann, kes hoolib ainult iseendast. Ta on egoist. Mina rõhutaksin just inimeste äraostetavust ja silmakirjalikkust (Polonius).Nad on nagu kameeleonid – vahetavad värve vastavalt keskkonnale, pidades silmas AINULT enese heaolu. Targad ja paksud raamatud räägivad küll, et see kõik oli tol ajal, ennemuiste. Tänu tollasele ühiskonnakorraldusele, seadustele (või nende puudumistele), ühiskondlikule kihistumisele. See on ju täielik maailma vaatamine läbi roosade prillide! Olen nõus, et tänapäeva maailm on tunduvalt arenenum, mobiilsem. Aga ka tänapäeval on tegelikult suurem osa inimestest „kameeleonid”. Kõik tahavad külluslikult ja luksuslikumalt elada, omada villasid, limusiine... kõik tahavad RAHA, AU ja KUULSUST!!! VÕIMU!! Selle nimel ollakse valmis kõigeks. Ollakse vastikult salakavalad. Ehtsaim näide on korruptsioon. Kogu selle jutu eesmärk  olekski see, et ma tahaksin kogu seda Hamleti-lugu võrrelda tänapäeva karmi maailmaga, kus samuti valitseb totaalne eetika defitsiit. Ka nüüd on paljud väga ausad juhtfiguurid ja loomeinimesed surutud teisitimõtlejate rolli. Nad peavad oma arvamust avaldama nö ridade vahel või illegaalselt. Näiteks Mahatma Gandhi, kes oma vägivallatuse ideega saavutas märkimisväärset edu, mõrvati hiljem.Või nagu eakas välis-Eesti vanaproua Aino Järvesoo , kelle idee riigi toetusest igale lapsele tuhat krooni tundus paljudele utoopilise veiderdamisena.

Nii ka siis, kui Hamlet on saanud teada, et kuningas Claudius on tapnud ta isa, nainud ema ja anastanud trooni, muutub Hamlet selliseks, kelle kohta öeldakse õukonnas „hull või mängib hullu”. Kui aga üks noor või haritud kõrgest soost mees peab protesti väljendamiseks hullumeelset mängima, sünnib sellest Shakespeare`i näitemängus palju naljakaid olukordi ja juhtumisi, kuigi teema on väga tõsine.

Kõik proosalõigud oleks lahendatud hoogsas koomilises võtmes, värss tooks jälle lavale ülevamad teatrilaadid. Minu etenduse võiks liigitada tragikomöödiaks. Lavastus oleks elav, värske ja teravmeelne, selgelt peaks tulema esile Shakespeare`i geniaalne ülipeen elu koomilisuse ja traagilisuse tunnetus. Näiline koomilisus võib tegelikult väljendada suurt traagikat ja vastupidi. Ma püüaksin oma lavastuses just seda välja tuua.

Mida õpetlikku ütleksin ma selle lavastusega?  Just täpselt seda, et tähtsat tõde teavad kaabakad ja õilishinged, keda hulluks peetakse. Ja et need õilishinged peavad end sellessinatses ilmas rohke naljategemisega kaitsma. Ja kõigel on kõigega seos. Ning asjad lähevad nagu lähevad. See ei ole reegel, see on paratamatus.

Tagasi