E. Tode ja T. Õnnepalu Euroopa
Klassiku ja pagulase pilk Euroopale

Liina Saar


Igaühel meist on erinev vaatenurk Euroopa suhtes. Todegi nägemus Euroopast on vaid üks miljarditest võimalikest ja võimatutest visioonidest. Niisiis oleks siinkohal paslik võrrelda Tode kui noorema põlvkonna esindaja arvamust ühe klassiku ehk vanema põlvkonna esindaja, näiteks Juhan Liivi nägemusega Euroopast.

Kuna Tode näol on tegemist vabatahtlikult Lääne-Euroopasse pagenuga, siis oleks üpris mõttekas võrrelda tema suhtumist Euroopasse ühe pagulase, näiteks Kalju Lepiku omaga.

Sarnaselt Todega sisaldab ka Kalju Lepiku luulelooming otseselt või kaudselt vihjeid Euroopale. Kõrvuti emigrantliku ümbruse naeruvääristamise, mõru skepsise ning pessimistliku suhtumisega kogu olelusse, valitsevad selle pagulase loomingus ka valulevad koduigatsuse meeleolud.

Lepik kujutab Euroopat nagu suurt sumadani, kus kõik koli on koos, nii “logardeid, lakardeid, sulisid ja diktaatoreid; narkomaane, litse ja gangstereid; poolpõrunud luuletajaid; kodutuid pargipinkidelt ja sildade alt kui ka tuumaplahvatuseks aatomiuurijaid; tuumajääkide peitmiseks puurijaid; militariste, rassiste ja vägistajaid; fašiste, kommuniste, nihiliste; valitsusi ja revolutsioonilisi valitsusi” (Lepik, K. Rukkilille murdmise laul “Sumadan”). Euroopa on Lepiku nägemuses hävitaja, mis on tõmmanud kriipsu peale kõigele sellele loomulikule, vanale ja heale, mida ta veel kunagi sisaldas. Nüüd heitlevad siin rändlinnud oma viimset surmaheitlust, kosed ja mered on määratud kuivama õlisteks laikudeks, kus ainult veel kalad heitlevad oma viimses agoonias (Lepik, K. “Roostepunased metsad”). Inimesteski pole säilinud muud kui vaid haiglane rahahimu: “vastuvõttudel parseldab relvaparisnik. Nurgas õlleankruga mõõdab end õhusaastaja ärimees. Tumerohelises frakis tantsib hard rock´i narkootikarott. Üle pea on tõmmatud kõigil rahakott” (Lepik, K. “Hard rock”). “Kahtkümmend üht me mängime tuumaplahvatusega. Pangas sinu ja minu ja miljonite inimeste saatus” (“Roostepunased metsad”)

Sarnaselt Tunnistajaga on ka Lepikul nõrkus vaateakende vastu, kuid nende vahtimine ei tekita temas muud kui vaid põlgust. “All särava neooni rikkust pillab vaateakende revüü. Kugsgatani sillal eest mõne krooni hoor ennast müüb keset tänava kakofooni” (“Stokolmi õhtu”).

Euroopa on Lepiku (nagu Todegi) silmis piirkond, kus pikka aega pole olnud ajalugu, sest mis neil suurest seiklusest mahajäänutel ikka muud üle jääb kui tühjapilguliselt midagi korda saatmata oodata. “Siin nad istuvad, aatomiajastu mehed ja naised, valgetes kitlites otsekui Hiinamaa surnumatjad. Siin nad istuvad elektritulede valgusel, diktaatoritele õnneks ja õnnetuseks” (“Kollased nõmmed”). Aupaukude paugutajad, kõnetoolide kisakõrid, sandarmite silmaterad haugatavad vaid võidu au-au. Sellega määratleb Lepik väga täpselt ära euroopaliku mentaliteedi, mis ilmnes ka “Piiririigis” Angelo kui kohvieksperdi näol. Euroopas maksab vaid võim: ühe isehakanud kohvieksperdi sõna võib põhjustada vaese Aafrika või Ladina-Ameerika küla näljahäda või õitsengu. Firmade kaubandusjuhid kummarduvad oma paberite kohale, lepingud tehakse ringi, faksid muudkui surisevad ja laevad asuvad teele.

Vastupidiselt Todele, kes kirjeldab Eestit kui päikeseküllase Euroopa pimedat ja iganenud poolt, idealiseerib Lepik seda distantsilt vaadates. Eesti on kui ainuke kirgas täht selle pagulase taevas. “Mu kodumaa, sa siiski elad südames. On madala taeva all, on küünlakuu tähtede all mu kodumaa. Me lahku kui vetelagu, ma eland paotase pagu (Lepik, K. “Mu kodumaa”). “Maarjamaa, sa oled mu leib ja mu liha. Sa oled mu nälg ja viha. Ma olen su jalajälg (“Valusad viisid”). Niimoodi kisendab see eemalolija oma kodumaast, justkui äralõigatu, kelle juured on jäänud maha. Rootsis, tema uuel “kodumaal”, räägib mets teistmoodi juttu. Ta kõneleb rootsi keelt. “Siin teistmoodi häda ja nuttu ja teistmoodi heita tuleb meelt. Siin kask on hästi valge, palju valgem kui Eestimaal. Siin meri üle kaljuse palge käib Göta- ja Sveamaal (“Roslangi rannal”). Siin lage meri ja lage taevas, lipitud lapitud rannakrundid; plikad kui ankrud, poisid kui prundid – ümarik-kumerad kõik (“Õhtu tuleb kui kosest laskuja”).

Siit ära ei lennata saa, tühjaks jäänud mu tiivalöögid. Laual ootavad joogid ja söögid, jala all Rootsimaa. Ükski võim ei saa sulgeda tema karjeks avatud suud ja selle maa suud, mis kisendab läänetulle.

Erinevalt Tunnistajast, kes pages ise sellest puuriida tagusest riigist laia Euroopasse häbenemata ennast, lasub Lepiku hinges alandus kodumaalt lahkumise pärast: “sõbrad võõra keele pääle, panid võõra meele pääle rootsimaa, rootsiks rootsi karva, häbigi hakkas häbenema” (“Marmorpagulane”).

21. sajandist vaadatuna elab Lepik ikka veel selles aheldatud ajas, mil punased lipud lehvisid varrastes ja poliitilised tsurad vabadusväljakul tankide toetusel innustasid töörahvast tõusule. Seega on põhjendatud Lepiku hirm Eesti maa ja keele kaduvuse pärast, selle sookailude, tõe ja õiguse maa pärast, mida võib sarnaselt Ladina-Ameerika ja Aafrika väikestele küladele tabada häving. Tal on veel selgesti meeles ajad, mil maa mõõdeti maatameestele. “Mõis mõõdeti mitmele, mõni jäi maale maata. Ajalugu jäi ajaviitjale. Pagulane maalt, maata, kodumaata” (“Kui tuleb lumi tinavalget karda”).

Juhan Liivi luuletuste alatoonis on kujutatud Eestimaad lihtsa, kuid armsa maana. “Mu üle Eesti taevas on nõnda sinine ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, soojasti” (Liiv, J. “Meri”). Sellise lüürilise ja pisut naiivsevõitu alatooniga kujutab ta Eestimaad kui laeva ilma tüürita ja mastita: “su masti murdis kauge minevik ja võõrad su tüüri on juhtinud, kuis juhtus” (“Kas olete näinud?”). Ometi võib öelda, et oli ju sel ajal ärkamisaeg, kus ka meie paremad ja haritumad inimesed püüdlesid selle poole, et oleks ka mast ja tüür omast käest võtta. “Kui seda metsa ees ei oleks” – see oleks nagu sümboliseeritud püüd paremuse poole. “Eile nägin ma Eestimaad! Lagunenud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimmad” (“Eile nägin ma Eestimaad”). See luuletus kujutab Eestimaad kui mahajäetud maad, kus kõik on nagu lagunenud, võssa kasvanud maad. Kuid nagu vastandina sellele näeb Liiv ka midagi paremat: “Küll väike on mu isamaa ja väike minu rahvas, ja siiski üle ilmamaa mul üle kõige armas” (“Kahekõne”). Usku parema elu ja parema Eestimaa poole on tema luuletustes läbi ridade võimalik välja lugeda. Tuleb ju ainult sellele elulaevale leida sobiv mast ja tüür koos õige tüürimehega, et purjetada edasi parema elu poole.

Lepiku meeles ei mõlgu aga nii optimistlikud meeleolud, kuigi temagi tahab uskuda, et Eestimaa ühes oma rahvaga ei hävine kunagi. Talle on aga selge, et ainuüksi sõnadega ei saa midagi ära hoida. “Uus aeg võib ussitada ja vihavaenu sussitada” ja nii, nagu pidi siis, peab see armetu rahvas edaspidigi kõrvalseisjana jälgima oma maa ja rahva jaotamist võõraste vahel, muudkui siit nurgast ja säält nurgast – Siberisse kokku. Aga Lepik usub, et keegi seal pilve piiril ei lase nii juhtuda ja kui laseb, siis peavad ka ojad kargama püsti kui täkud ja needus langegu orjastajate peale: “Kui te hävitate meie keele, kui te hävitate meie rahva, kivinegu vihm teie põldude kohal, kivist oras võrsugu teie põldudel, meri muutugu kiviks, kiviks nagu teie süda on kivist meie maa ja meie rahva vastu!” (“Needmine”)

Niisiis on vaated Euroopale erinevate isiksuste puhul küllalti erinevad. Samas leidub neis ka mõningaid ühiseid jooni, sest mingis mõttes oleme me kõik veidi sarnased (kui mitte muu, siis vähemalt ajaloolise tausta poolest).

Tagasi