Üksinda inimeste seas

Kildu Kask, 11B

Tänaval liiguvad endassetõmbunud inimesed, sügis on muutnud maailma veelgi tuhmimaks. Elu jookseb oma rada, nooremad käivad koolis ja vanemad tööl, nii kordub see päev-päevalt. Kõnnitakse rutiinselt mööda sama teed, juba on tuttav iga nurgatagune, teada, milline hoov peidab endas kohevat bernhardiini, kus mängivad lapsed ja kuhu on kogunenud kahtlased seltskonnad. Inimeste suhtumine on muutunud apaatsemaks. Tipptunnil ruttab Tallinnas tuhandeid inimesi. Kui kellelegi tungitakse kallale, vaatavad ümberseisjad stoiliselt pealt, võibolla kostab mõni vaikne märkus ja uudistajad kiirustavad oma endiste toimetuste juurde. Samas on ohver üksinda, teades, et pole mõtet loota abikätt, ka ta ise on värvitu tegelane, püüdes igal tingimusel järgida karja eeskuju. Ühetaolisus, hoolimatus ja ükskõiksus on muutumas aina laiemaks probleemiks. Kassid, kes kõnnivad omapäi, on lükatud tahaplaanile. Oscar Wilde on väga sobivalt ütelnud, et selleks, et populaarne olla, pead olema keskpärane. Edasiminekuks ja arenemiseks on vaja originaalseid vaatevinkleid, julgust mõelda iseseisvalt ja unustada arvustajad. Paljud tahaksid olla paeluvad ja armastatud seltsilised , kuid nad üritavad seda saavutada riskeerimata, ennast avamata. Tekib küsimus, kas on võimalik astuda maha juba keerlevalt karussellilt ja luua midagi omanäolist, mängida vaid enese reeglite järgi, astuda lõpuks ometi barjäärideta teele?

Ühiskonnas on kadumas vajadus püüelda kaugete sihtide poole, geniaalsed leiutajad on kinkinud tänasele põlvkonnale autod, lennukid, kõrguseid vallutavad pilvelõhkujad. Milleks sirutada tähtede järele, kui oled juba päikest näinud? Mugav on täita tüüpilist päevaplaani, ajakava – nii teevad ka naabrid, sugulased. Samamoodi näeb doktor Andrei Jefimõts Anton Tšehhovi novellis ,,Palat nr 6’’ hullumajas valitsevat julmust: paik on täiesti elamiskõlbmatu, haisev ja räpane, siiski on see koduks sealsetele elanikele. Mees tunneb haigetoa tingimusi, kirub saatuse ebaõiglust ja maabub tagasi oma turvalisse korterisse, unustades piinatud vaevlejad. Tema pole vastutav, hullud ei kuulu Andrei tööülesannete alla.

Esimese sammu astumine tundub ületamatu mäena, võimalus läbi kukkuda, naerualuseks sattuda hirmutab ja järjekordselt vajub unarusse katse köidikuid puruks rebida ning viimaks ometi lennata taevalaotusesse. Liiga lihtne on keerata võtit lukuaugus, astuda keskküttega korterisse, haarata külmkapist kiirtoitu ja unustada end televiisori ette. Mõistusega töötamine on väsitav, teiste eest võitlemine kaheldava väärtusega, ka leidub kõikjal kiusatusi:kino, arvuti – enam ei ole Tammsaare aegu, mil pisike karjapoiss pidi ihu ja hinge eest võitlema, et elust, sündmustest aru saada, avastada uusi ideid. Praeguseks tuuakse teadmised ja võimalused soovijaile kandikul ette, kuid napib neid, kes sealt ette tõstaksid, pigem pööratakse tülpinult selg ja suletakse igavavõitu uks.

Ajalehtedes, ajakirjades tuuakse välja ideaalid, näiteks moelaval kõndiv Carmen Kass kui ilu kehastus. Jälle tabab hulkasid paanika, peab ju sarnanema võluvale eeskujule, kopeerima tema välimust, käitumist. Ise trende luua on keerulisem, hirm äpardumise ja komistamise ees ei lase avalisilmi jahtida kõike põnevat. Välja on kujunenud kindlad arvamused ja tapud, mida <>rikkuda julgevad vaid iseteadlikud ja enesekindlad. Alati ei ole kasulik õppida ainult sõprade kogemustest, vahel on hädavajalik ise kukkuda, et leida endas jõudu raskustele sihikindlalt näkku vaadata ja jalule tõusta. Võimalik, et haigetsaanuna, kuid siiski elutargemana. Nii purustas Toomas Nipernaadi lahkudes Loki maailma, kuid ta näitas tütarlapsele armastuse vikerkaart, millest too varem unistadagi ei osanud. Neiul oli küll valus, kuid talle jäi alatiseks heledais toonides suvemälestus vallatust noormehest. Nukrushetkeil parandab enesetunnet killuke nostalgiat, pilguheit minevikku ning millegi kalli meenutamine.

Maailm kardab omapärast ja uudset, seal võib lausa tunda elektrit ja pinget. Ärevust ning rahutust põhjustab teadmine, et kõik tähtsamad aknad on lahti eesliikujatele, kes võtavad vapralt vastu väljakutse tõusta tavalisusest kõrgemale ja säilitada eneses harmoonia. Tilgake boheemlaslikkust ja veidi sõjajumal Arese verd julgustaks eksinuid püstipäi rännakut jätkama, kustutama skepsise ning saavutama rahulolu. Kirju kleidiga tantsijatar tuleb eraldada ühevärvilistest, valge lammas mustadest – nad on ohuallikaks üldisele kooseksisteerimisele, sest torkavad silma ja võivad seeläbi kaugemale jõuda. Nõukogude Liiduski valitses nõue, et kõik oleksid võrdsed, isegi mõtted ei võinud olla individuaalsed. Rahvas pidi muutuma üheks hingavaks ja tegutsevaks organismiks, keda on lihtne mõjutada ja ettevaatlikult õigetele radadele suunata. Rangete eeskirjadega suruti <>inimesed pikali, takistati nende algatusvõimet, selliste allaheitlike hulkadega manipuleerides saavutasid kuulsamad diktaatorid oma võimu ja üleoleku. Tolleaegsed Tiinad seisid paratamatult hukule määratute nimekirjas, nad kujutasid hädaohtu tervikule ja seda ei võinud ju lubada. Ahelaist vabaks murdmiseks on vaja motivatsiooni. Tiina sarnaste tulihingelisus annaks positiivse laengu ja raputaks massi välja vaikusest. Paraku järgneb enamasti kangelase hukkumine.

Siiski peidavad erinevad riigid ja paigad endas unikaalseid isikuid, kes ei hooli käskudest ja keeldudest, vaid on suutelised tegutsema omatahtsi. Oleks aeg lasta egoismil ja kadedusel minna ning tõeliselt avastada positiivsus, mida pakuvad isikupärased mõttelennud, vastsündinud teooriad ja söandamine šokeerida. On kasutu hävitada ja isoleerida igaüks, kes avardab ennast ja pakub teistelegi võimalust tutvuda tähelepanuväärsete mõtetega. Dostojevski ,,Idioodist’’ Mõškin ütles välja kõik oma kõrgelennulised ideed, vürst oli kui avatud raamat, mida kõik lehitsesid ja siis räbaldununa kõrvale heitsid.

Haritumad kõrgseltskonnast mõistsid, kellega on tegemist, nägid mehe vaimuilu, kuid ikkagi tembeldati ta hulluks ja lukustati tagasi eraldatusesse. Venemaa polnud veel valmis andestama headust ja pööramatut soovi abistada hädasolijaid, erand oli vaja kõrvaldada, et reegel saaks üksinda valitseda. Vitaalsus on väärtuslik omadus, seda ei tasu võõrastada ja püüda kaotada, tuleks leida eneses elujõud ja panna see tööle õigete eesmärkide nimel. Kohates salapärast ja pisut müstilist võõrast, ei tasu pilku maha lüüa ja häbelikult naeratada, palju iseteadlikumalt mõjub julge silmside – ei tohiks olla väga keeruline märgata, et too inimene polegi kahtlaselt pahatahtlik, vaid hoopis suhtlusaldis. Enamus üksikuist huntidest tunneb end pisut hüljatuna. Tammsaare ,,Kõrboja peremehes’’ oli Villu väljatõrjutu, külamehed ja –naised vältisid kõnelusi temaga ja oleksid meeleldi kurjategija saatnud tagasi vangimajja, paika, kuhu kuuluvad kriminaalid. Raske on tõestada massi arvamusele vastupidist, kurb on võidelda ilma toetajateta. Anna ei märka Villus vägivallatsejat, vaid hoopis toda armast poisikest, kellega koos oli suveleitsakuis hullatud. Jõukast peretütrest saab isepäise ja kannatamatu mehe elupõhjus, tema armastus. Kahekesi seisavad nad sildistamise ja eelarvamuste vastu, elu pole nii lihtne, ei saa vaadata maailma must-valgelt.

Igaühel on õigus olla omapärane, järgida stampe või mitte, valida elus lai maantee või rühkida hoopis mööda kõrvalisi radu. Valik sõltub indiviidist, mõni tagasihoidlikum oleks sunnitud roomama tõkete alt ja kulutaks sellele kogu oma jõu ja energia, samas kui bravuursemad hüppavad üle takistuste. Küsimus seisneb selles, kas alati pärjatakse ja hinnatakse võitlejaid.

Massipsühhoos on nakkushaigus, millele on vaja kiiremas korras ravi, inimesed ei saa olla ühesugused, juba kaksikudki on erinevad, kui mitte välimuselt, siis iseloomult kindlasti. Palju põnevam on lävida kirju seltskonnaga, kus leiad omanäolisi ja huviäratavaid vestluspartnereid, tüütu oleks vaadelda maalinäitust, kus seinale on riputatud täpselt samasugused maalid – ei ainsatki erinevust, pilgupüüdjat. Tähtsaim, mis inimesele on antud, on oskus jääda iseendaks igas olukorras, mitte mängida reeglite järgi, mis on vastuvõetamatud ja teiste omad. Igaüks on ainulaadne ja isikupärane – need on suurimad väärtused, mida ei tasu peita maski taha, tuleb astuda ühetaolisusest välja ja julgeda olla eriline.

Tagasi