Mulle meeldib Kuressaare

Liina Vanem


Tegelikult võiks isegi öelda, et ma armastan seda linna. Võib-olla on see sellepärast nii, et Kuressaare on kindlasti üks Eestimaa kaunimaid linnu. Seda tänu paljudele põhjustele- alustades mereäärsest asukohast ja tema huvitavast ajaloost ning lõpetades tema korralikkude, ilusate tänavatega. Kuid võib-olla meeldib Kuressaare mulle hoopis sellepärast nii tohutult palju, et olen elanud siin terve oma elu- sietseteist aastat. Mulle meeldib Kuressaare igal aastaajal, igas olukorras, absoluutselt IGA asja pärast.

Mulle meeldib talvine Kuressaare. Sellist talve, kus tänavaid katab kogu aeg ilus pehme lumekiht, ei ole Kuressaares eriti tihti ja seda tänu Kuressaare saarelisele asukohale. Aga praegu mõeldes mulle meeldibki Kuressaare sombune ja lõrtsine talv. Mulle meeldib isegi see, et talvel kuivana kojujõudmine on praktiliselt võimatu. See ongi mõnus, et kohe peale kojujõudmist pead enda saapad-sokid kuivama panema, vanaema kootud villased sokid jalga tõmbama ja siis end teetassi ääres kenasti üles soojendama.

Mulle meeldib kevadine Kuressaare: lume sulamisveed tänavate ääres voolamas, mulla alt pead välja pistavad varased  lumikellukesed hoovikestes, mänguväljakutel ning pargis mängivad lapsed, esimesed kohalejõudvad siristavad linnukesed ja samuti ka esimesed turistidest vanamemmed meie kodulinna uudistamas.

Nüüd siis suvine Kuressaare. Super! Suvi käib kokku Kuressaarega ning vastupidi. Ma ei tahaks vist mitte ühtegi suve kusagil teises kohas veeta kui siin. Suvist Kuressaaret on küll, mis parata, ajaliselt kõige vähem aastas, kuid see-eest on suveaeg Kuressaares parim. Kuumad, päikesepaisetelised päevad, mil saab peesitada rannas, limpsida kuskil kekslinna välikohvikus sõbrannadega jäätist ning vanaema aias aidata. Soojad ning valged õhtud- linn lausa kubiseb uudishimulikest turistidest, kampades olevatest noortest ja jalutavatest paarikestest. Eemalt kostub aeg-ajalt pillimuusika kuskilt ürituselt või siis baarist, kõrtsist. Suvise Kuressaare miljöö kohta saab öelda vaid suurepärane. Ülivõrdes muidugi.

Mulle meeldib sügisene Kuressaare. Sügis tuleb- linnud läinud. Kuressaares saab samahästi öelda- sügis tuleb- turistid läinud. Siinne sügis on mõnes mõttes harjumatu. Keklinn oleks ühtäkki justkui luuaga inimestest pühitud, igal pool pesitseb eriskummaline tühjus. Kuid samal ajal on see ka rahustav. Linn on vaikne ja rahuli. Siis saame ka meie, kuressaarlased, ise oma linna nautida, häirimata igasugustest sagimistest ja mõne õllelembelise soomlase arusaamatust valjust jauramisest. Kellele ei meeldiks mõnel tuulisel õhtupoolikul jalutada läbi imeilusa Kuressaare pargi, seal lehesõda pidada ning seejärel tuulist ning lainetevet merd Jahisadamasse jälgima minna. Kõik on ilus. Loodus valmistub puhkamiseks.

Mulle meeldivad tegelikult Kuressaare juures ka mõned ebatavalised asjad, mida sageli pigem väikelinnade miinuspoolteks peetakse. Näiteks meeldib mulle, et siin on nii vähe rahvast, et kõik lihtsalt paratamatult teavad kõiki. Kas pole mitte vahva, et paari tunni pärast teab kogu linn, et sellel-ja-sellel sündis lapselaps või kuskil Roomassaare kandis nii-ja-nii-mitmendal kilomeetril sõitis too-ja-too purjus peaga talle-ja-talle otsa ja vägijooki oli ta üleüldse selle-ja-selle-asja-pärast võtnud? Kõikide tegemised on kõigile teada. On ikka tore küll.

Paljud minu eakaaslased räägivad praegu Kuressaare kohta: „Siia ma küll ei jää“, „Siin pole mitte mingisuguseid võimalusi“, „Mõttetu linn“, või muud taolist. Mina aga isegi kardan aega, millal pean siit elamast lahkuma. Samas ma tean, et olgu minu eemaloleku aeg nii pikk või lühike kui tahes, ma tean, et kunagi saab minu kodulinnaks siiski jälle Kuressaare.

Tagasi