Mulle meeldib magada

Taavi Turk, 9A


Mulle meeldib magada, sest ma näen sageli huvitavaid, täiesti absurdseid ja mitmefaasilisi unenägusid, mis on mul meeles ka peale ärkamist. Minu unenägudes esinevad tihti kolossaalsed ehitised (kirikud, paleed, lossid jne), suured ja tühjad kuubikujulised ruumid, hõljuvad asjad, Jaapani majad ja eriti sageli näen ma unes Kuressaare parki. Siinkohal tahaksin ma ära tuua ühe oma kõige veidrama unenäo. Ma ise nimetan seda "Pikkade Juustega Printsessi uneks".

Ma mäletan, et ma istusin suures, mustas reaktiivlennukis, mis lendas mööda hiiglasliku betoonehitise koridore. Koridoride seinad olid kaetud rõveda limaga, mis tuletasid iiveldamaajaval kombel meelde filmi "Tulnukas”. Edasi lendasin ma järsku koridorist välja ja tohutusse musta tühjusse, koheselt sain aru, et ma olen sisse lennanud hiiglaslikku kuubikujulisse ruumi (!), millel seinad olid süsimustad ja põranda sees olid mustad rulakausid. Sisenenud olin ma lae all asuvast august. Lendasin toas ringi ja uurisin seinu. Äkitselt märkasin ma, et maas on üks reaktiivlennuk ja jäi mulje, nagu oleks see vastu seina tagurdanud. Ma teadsin, et see on mu partner Tony (?), kes on ennast surnuks kukkunud. Ma maandusin ja leidsin põrandalt kuusnurkse plaadi, ma astusin sellele ja see tõusis liftina lae alla, toetudes mustale metallsambale. Ma vaatasin ringi ja märkasin, et minu poole jooksevad läbi õhu tulnukad, äkitselt võtsin ma ei-tea-kust välja tohutu kuulipilduja ja tulistasin kõik tulnukad surnuks. Lift langes tagasi põrandale ja unenägu muutus.

Vilksamisi nägin ma, kuidas Pikkade Juustega Printsess (see on ta nimi) vaatab koos rüütlitega mu naabermaja aknast välja ja ohkab. Seda osa unest ma enam eriti ei mäleta ja ka ei oska eriti detaile, kirjeldada peale selle, et Printsessil olid pikad valged juuksed ja valge kleit, rääkides aga siiski on see üks pilt mul veel meeles.

Unenägu muutus jällegi- nüüd olin ma SÜGis ja ajaloo tunnis, mida andis meile õpetaja Jaan Otsa. Klass oli üleni tibukollane ja asus neljanda korruse keskel. Meie klassis istusid ka "Sõrmuste isanda" tegelased. Ainukesed, keda ma mäletan, olid Aragorn ja Legolas- nad istusid kõige viimases pingis, uksepoolses reas. Otsa rääkis meile midagi ja järsku alustasid Ingrid (ta käis siis veel meie klassis) ja Reet mässu, ning me sidusime ta kinni ja viskasime kaarega koridori.

Uni muutus. Ma seisin tuule käes Kuressaare haigla hoovis ja vaatasin katlamaja poole, mõeldes et meie klass sõidab homme Leetu, mille pealinn on Riia(!). Katlamaja ja Grünvaldi kodu asemel oli aga soo ja seal asus 2 maja. Parempoolne oli üleni tumehallist betoonist ja ilma akendeta, trepp läks ümber maja ja lõppes suure rauduksega, mida polnud võimalik avada. Vasakpoolne maja oli puust ja mingil määral abstraktne- sellel oli pikk rida aknaid ja garaažiuks, maja ise oli veripunane ja paistis mulle väga kurjana. Äkitselt tuli mulle meelde, et mu naabrinaine oli kütuse ja maa ära varastanud. Nimelt istus ta kuskil keset sood sini-puna-valges puuraamiga lamamistoolis ning irvitas. Tema selja taga seisis mitu tünni naftat ja nende peal maa omamist kinnitavad dokumendid. Seisin seal ja mõtlesin, mida ma peaks edasi tegema, kui uni järjekordselt muutus.

Nüüd seisin ma jälle haigla hoovis ja mu kõrval seisid Martin ja Grünvald. Järsku teadsin ma, et ma pean võitlema koos Heade rüütlitega (see oli nende ordu nimi) Pahade ninjade vastu, sest nad varastasid Pikkade Juustega Printsessi ära. Võitlesime ikka päris tükk aega ja järsku kadusid ninjad ning rüütlid ära ja me jäime kolmekesi. Täiesti ootamatult jooksid meie poole kolm mustanahalist meest, kelle nimed olid: Jää, Välk ja S**t. (Ma oleks nime ära muutnud ,aga siis ei oleks see olnud nii, nagu oli unenäos) Nad ründasid meid ja surusid meid rohule maha. Siis hakkas S**t rääkima ja ütles, et nad on terve maailma ära sodinud ja ütles, et neil pole enam midagi teha. Selle peale hakkasin ma roomama haigla madala aia poole ja siis lõpuks ma näitasin käega üle aia ja hüüdsin: "Näe! Seal on veel maad, mida sodida!" Mehed aitasid meid püsti ja tänasid meid et me nii abivalmid olime. Siis ärkasin ma üles.

Ma kirjutasin selle une, kuna see on mul kõige paremini meeles. Igatahes üllatan ma mõnikord ennastki millistele tasemetele mu kujutlusvõime võib tõusta originaalsemad asjad minu teistest unenägudest on : Vilehäält tegev Parun Harkonnen, Hall, verd purskav sfinksilaps, Kaljudel seisev "Tallinna akendega" Kaljukirik (mida ma olen tihti unes näinud), minu venna riidekapp punaarmee käsutuses olevas pilvelõhkujas, Maanteepuhastaja tagant piiluv Dima Bilan, Taevatorn, kust saab sente alla pilduda, Talvepalee, kus keeb tinapada, tiigis seisev libasurnuid täis praam ja fakt, et Marleen elab Jaapani stiilis ehitatud Saaremaa Palees, kus seisavad tema vanaema ja vanaisa topised. Kokkuvõtteks võin ma öelda, et ma tõesti naudin magamist...

Tagasi