Mulle meeldivad kingad

Mari-Mai Lepik, 12B

Ma arvan, et igal naisel on oma nõrkus - mõnel kotid, mõnel ehted, mõnel kallid parfüümid, aga minul on kingad. Mulle on kingad juba lapsest saadik meeldinud. Eriti kõrge kontsaga kingad. Väiksena toppisin endale klotsid sokkide sisse ja mängisin, et olen daam kõrgetel kontsadel. Aga ema ei lubanud mul klotse sokkidesse panna- ma rikkusin päris mitu paari sokke ära...

Minu esimesed nö linnaskäigukingad olid punased lakknahast rihmikud, ja minu jaoks tol ajal hiiglama kõrge kontsaga (tegelikult oli konts vist küll ainult sentimeetrijagu, aga sellest piisas, et asfaldil kõpsuvat häält teha muusika minu kolmeaastase kõrvadele!). Need olid mu vaieldamatud lemmikud. Minu suureks kurvastuseks kasvasin ma varsti neist välja-lapse jalg kasvab ju ruttu. Sellegipoolest kandsin neid niikaua, kuni nad mulle enam jalga ei mahtunud. Olin kade oma noorema õe peale, kes need endale sai. Need olid minu meelest maailma kõige ilusamad kingad...

Vahepealseid mälestusi oma kingadest mull eriti ei ole. Tean, et olin üsna valiv ja pirtsutasin päris palju. Ema jaoks oli see kindlasti raske, kuna tol ajal polnud kingavalik just ülearu suur. Siiski on mul eredalt kaks seika meeles: ma ei mäleta, kui vana ma siis võisin olla, umbes kolmene ma oletan. Ma olin oma vanaema ja vanatädiga Tallinnas ja me pidime minema Laulu- ja Tantsupeole. Mul oli rahvariided seljas ja lint lehvis juustes- ainuke asi mis mul puudusid, olid pastlad. Ma kategooriliselt keeldusin sandaale jalga panemast ning korraldasin skandaali. Suure surmaga aeti mulle jalga mingid nahast sussid, mis meenutasid kõige rohkem pastlaid. Sellegipoolest olin ma väga nördinud, et mul päris pastlaid polnud. Kapriisne väike tüdruk, ma ütleks (ma ei pane siiamaani jalga jalanõusid, mis riietuse või olukorraga kokku ei sobi!). Teine seik on pärit juba alakooliaegadest- mulle osteti Jõgevalt üks kena kingapaar- ilusad pruunist nahast rihmikud väikse kontsaga (seekord vist juba kahe-kolmesentimeetrised). Nende samade rihmikutega läksime hiljem perega Tartus Toomemäele jalutama. Minu kingaarmastuse kiuste on mul väga õrnad jalad- ma hõõrusin jalutades oma jalad kohutavalt ära, mäletan siiani seda valu, pisaraid ja vermeis jalgu.  Aga ma pidasin ilusasti vastu, kõrvus kõlas kunagi vanaema poolt lausutud vanasõna: ilu nõuab ohvreid! Ja kui tõsi see on!

Teadvustasin endale oma kingaarmastust siis, kui mu õde ei viitsinud enam minuga mööda kingapoode käia. Tal tekkis peaaegu et allergiline reaktsioon kingapoodide vastu. Minuga kingapoodides käimine oli talle lihtsalt üle mõistuse- kuidas saab üks inimene nii kaua aega kingapoes veeta ja kingi vaadata ja jalga proovida? Isegi siis, kui mul kingi vaja polnud, käisin ma tihti neid poes imetlemas. Vahel ka proovimas ja unistamas, et kui ma ükskord suur olen, siis ma ostan endale nii palju kingi, kui ma tahan, terve garderoob on kingariiuleid täis...

Praegu on lood nii, et pean ausalt tunnistama mul on nõrkus täiesti ebapraktiliste jalanõude vastu. Tavaliselt on need kõrgekontsalised (käimiseks mitte mõeldud), huvitava stiiliga (see tähendab, et saab kanda ainult teatud riietusega), ebapraktilisest materjalist (mõeldud sisetingimustes). Ja täiesti vapustavalt ilusad ning absoluutselt vastupandamatud! Kas selles, et kõik praktilised jalanõud on nii koledad, olen siis mina süüdi? Ma pigem külmetan talvel jalgu, kui et tõmban endale mingid jõledad kirsad jala otsa.

Kingi ma juba  ammu enam ei osta Saaremaalt. Siin on kingad minu jaoks liiga tavalised ja igavad, aga mulle meeldivad enamasti veidike ekstravagantsemad kingad. Pealegi ei salli ma mõtet, et mulle tänaval kolm samades kingades inimest vastu jalutaks. Kusjuures, viimasel ajal on kohustuslik jalanõude ostmine  (kooli jaoks näiteks) nagu needus- lähen poodi kindla kavatsusega osta endale kenad igapäevakäimad, mis oleksid natuke praktilisemad  kui

mu ülejäänud jalanõud (nagu tavaliselt  - mitte ühtegi normaalset pole müügil), ning saabun koju täiesti ebapraktiliste jalavarjudega. Ja ikka pole midagi jalga panna. Ma olen kingade suhtes ikka veel kohutavalt valiv. Eelmisel aastal ma ei jõudnudki endale suvejalanõusid osta, enne tuli sügis peale, talvesaapad sain ka alles kevadeks.

Kontsad on minu jaoks kõige ilusam ja seksikam valik. See toob naisterahva figuuri esile, teeb saledamaks ja jalad pikemaks. Kõnnak kõrgetel kontsadel on hoopis midagi muud, kui lontsimine Iääpavajunud  tossudes- kõnnak on naiselikum, graatsilisem, eneseteadlikum. Sääremarjad saab ilusasti trimmi, ja igatahes minu rüht on küll parem, kui ma kontsadel olen. Aga tuleb tunnistada, et kontsadel käimiseks on vaja teatud oskust ja vilumust. Väga kohutav on vaadata tänavapildis või näiteks koolilõpuaktustel tütarlapsi, kellel kontsad teevad all kaheksaid.  See ei näi  sugugi mitte graatsiline, vaid pigem naeruväärne. Käimise võiks enne avalikkuse ette tulekut kodus selgeks harjutada. Nagu öeldakse- harjutamine teeb meistriks.

Tagasi