Eesti põllumajandus läbi aegade

 

                                                                                             Selle kirjatöö pühendab autor 
                                                                                                  maarahva ajakirjaniku
                                                                                              Helju Rauniste mälestusele.

                                                         

Eestlane on oma olemuselt olnud ja on maarahvas ning eesti rahva ajalugu on lahutamatult seotud Emakese Maaga, kelle rinnal on eestlane võrsunud ja mehistunud. Samal ajal on eesti rahval tulnud seda rinda-pinda pidevalt jagada väljasttulnutega.

Enne Esimest maailmasõda oli Eesti tsaari-Venemaa majanduslikult suhteliselt hästi arenenud (ent poliitiliselt ja rahvuslikult rõhutud) osa. Sellele vaatamata jäi ta agraarmaaks. Eestis valitses nn balti erikord, mis kindlustas balti mõisnikele erakordse monopoli maale, nende majandusliku, poliitilise võimu ning privileegid. Maal eksisteeris kaks omandivormi: mõisnike suuromandus – suurmajapidamine ja talurahva väike maaomandus – väiketalupidamine. Arhiivimaterjalide arvulised näitajad selle aja kohta on järgmised: Eesti 4,19 miljoni hektarilisest maafondist kuulus 2,43 miljonit ha (58%) suuromanikele ning 1,76 miljonit ha (42%) väikeomanikele (1-30 ha). Suurmajapidamisi oli Eestis 1149, väikemajapidamisi aga kokku 74 663. Samal ajal oli 70% Eesti maarahvast maata, töötas mõisates või jõukates taludes. See oli võrdlemisi kurb ja lootusetu periood Eesti talurahva elus, periood, mil paljud Eesti talupojad, ka saarlased, isaisade maa maha jätsid ning Laksi Tõnise kombel võõrsile läksid “hingemaad” otsima. (Nende võõrsile läinute elust olen varem juba kirjutanud.)

Mõisatele kuulus viljakam maa ühes metsaga, kusjuures mõisamaa oli naturaalkohustustest vaba, väikemajapidamine pidi neid tasuma, peale selle olid kutseharidus-põllumajanduslikud teadmised, turumajandus talupojale raskelt kättesaadavad. Kõik see vajutas oma pitseri põllumajanduse käigule Eesti ajal, mil põllumajanduses kujunes domineerivaks väikemajapidamise vorm.
 

Eesti põllumajandus eelmise vabariigi aegu

1919. a., peale iseseisvumist, võttis Eesti Asutav Kogu vastu maaseaduse, mille alusel võõrandati mõisad ühes nendele kuulunud hoonete, inventari ja tööstusettevõtetega. Ent Saksamaa survel võttis kodanlik valitsus 1926. a. vastu seaduse võõrandatud maade eest rahalise kompensatsiooni maksmise kohta. Rahalise kompensatsiooni omandasid balti mõisnikud, kelle esivanemad olid kohalikelt elanikelt vägivaldselt omandanud maa. Talupoegade niigi suur võlakoormus kasvas veelgi. Kelle huve kaitses selline maareform? Igal juhul mitte eesti talupoja omi!

Oma valitsemise algperioodil pööras Eesti kodanlus peatähelepanu tsaari-Venemaa majandussüsteemis välja kujunenud tööstuse säilitamisele ja edasiarendamisele. Selle eesmärgiga kulutati ka suurem osa Tartu rahulepingu alusel Nõukogude Venemaalt saadud 15 miljonist kuldrublast. 1923. a. puhkenud majanduskriisi käigus katkestas oma tegevuse enamik tööstusettevõtteist – ilmsiks tuli tööstuse eelisarendamise võimatus. 1924. a. võeti kurss põllumajanduse eelisarendamisele
ja valitsevad ringkonnad püüdsid nüüd kujundada põllumajanduse Eesti majanduse määravaks tootmisalaks.
Põllumajandustootmise aluseks sai deklaratsioon põllumajanduse nn “taanistamise” kohta, s.t. põllumajanduse spetsialiseerimisest loomakasvatussaaduste, eeskätt piima ja piimasaaduste (koorevõi) ning peekoni tootmisele ja nende väljaveole Lääne-Euroopa suurriikidesse.

Mida õnnestus põllumajanduse “taanistamise” osas saavutada?

Loomakasvatusharudest edenes jõudsamalt piimakarjakasvatus kui Eestis põllumajanduse juhtiv kaubaharu. 1938/39 toodeti Eestis piima ühe elaniku kohta 870 kg, mis oli suhteliselt kõrge näitaja. 1939. a. sai Eesti põllumajandusest ülalpidamist 625 000 inimest (55% kogu elanikkonnast). Samaaegselt oli põllumajanduse kaubalisus üldiselt madal. Statistilised andmed sellest perioodist näitavad, et ajavahemikul 1930 – 1939 ei katnud piima realiseerimise hind ühelgi aastal tegelikke tootmiskulusid (selleni oleme nüüd taas jõudnud). Sellise majandamise tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Pankrotti või võlausaldajatest sõltuvusse sattunud majandid, eriti väikekohapidajad ei suutnud laostumisest pääseda. Üha massilisemalt sattusid nad oksjonihaamri alla. Statistika näitab, et 1933. a. oli Eestis välja kuulutatud 1388 kinnisvaraoksjonit, 1934. a. juba 1649 ning 1938.a. 1434.

Eesti põllumajanduses valitsenud olukorra kohta kirjutas 1936. a. ajalehes “Meie Maa” Eesti Maapanga tollane president V. Johanson: “Varisesid talundid ja töökaid perekondi paisati tänavale inimesteks, kellelt võeti ta kodu ja koht …
Oksjonihoiatusi tuli saata tuhandeile talundeile.” Selleni viis talurahva majandusliku olukorra valitsevate ringkondade agraarpoliitika, mille teoreetiliseks baasiks oli pseudoteaduslik nn väiketalumajapidamise püsivuse teooria. Kas tuleb tuttav
ette? Meenutagem!

Ka tänapäeval on Eestis erakondi, kes propageerivad ja juurutavad väiketalupidamist maal. Mõtlematult, kibekiiresti asuti kolhoose-sovhoose lammutama, selle asemel et neid ühistuteks muuta. Ometi olid ühistöö kogemused Eesti põllumajanduses olemas juba siis, kui Venemaal polnud neist veel aimugi. Idee algatajaks oli Jaan Tõnisson, kes ajalehes “Postimees” ülistas ühistegemist põllumajanduses ja pani sellele suuri lootusi. Tõnisson käis isegi välismaal, et tutvuda Lääne-Euroopa majandusalase ühistegevusega ja ühistegevuslike laenuasutustega. Tema tähelepanekud olid arutusel I Eesti põllutöö kongressil Tartus 1899. a. Kongressi otsusest loeme: “Väikepõllumehe majandusliku edu tähtsamaks eeltingimuseks on ühistegevus.”

Kahju, et riigikogulased ja valitsuses istuvad härrased oma vabariigi kogemusi ei hinda ja loodavad vaid välisabile, unustades, et igal välisabi pakkujal on tegelikult omad huvid mängus. Momendil tiirlevad abisaamise lootused Euroopa Liidu väravate taga. Põllumees põline, kuidas suhtud sellisesse ettevõtmisesse? Nojah, aga sinult pole seni seda keegi ju küsinudki! Tuletame õige koos meelde, mida see Euroopa Liit enesest kujutab.
 
 

Euroopa Liit – suletud majandusühendus

Euroopa Liit, esialgselt Euroopa Majandusühendus (ka Ühisturg) sündis Rooma kokkuleppe alusel 1957. aastal. Selle suletud majandusühenduse asutajaiks olid Prantsusmaa, Saksa FV, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg. 1973. a. liitusid Suurbritannia, Taani ja Iirimaa. Ühinemise eesmärk oli anda kapitalistlikule tööjaotussüsteemile uus arengusuund, kasutada paremini olemasolevaid loodus- ja tööjõuressursse, teaduse saavutusi. Peamine aga – seista vastu Ameerika Ühendriikide majanduslikule ja poliitilisele hegemooniale maailmas.

On siis püstitatud eesmärgid saavutatud? Nii Euroopas kui kogu maailmas on vahepeal palju muutunud. Süvenenud on kapitalismi üldkriis, suurenenud üksikute riikide vastuolud, järsult teravnenud energia-, tooraine- ning toiduainetekriis. Raskusi on ka inflatsiooni taltsutamisega. Käsil on ühisraha sisseseadmine. Kiiresti suureneb tööpuudus. Demograafiline situatsioon ennustab, et lähema 10 aasta jooksul hakkab igal aastal tööd otsima 5-6 miljonit kätepaari.

Nüüd Euroopa Liiduks ümber nimetatud Euroopa Majandusühenduse eesmärgiks oli tolliliidu moodustamine ja ühtne agraarpoliitika, mida ei ole suudetud tänaseni paika panna. Rooma kokkuleppes on mainitud, et liikmesmaad peavad kindlustama põllumajanduslikule elanikkonnale õiglase elatustaseme ja tarbijatele mõistlikud hinnad. Milline on aga tegelikkus? Ühtne ja kindel hind kaubale kõikides ühinenud maades on muutunud tänaseks rohkem poliitiliseks mänguks,
mille tulemusena põllumajanduslikud probleemid on saanud ühisturu üksmeelsuse lõhestajaks. Palju pahandusi ja arusaamatusi on olnud toodangu ülejääkide realiseerimise pärast. Tüüpiliseks näiteks on piimatooted. Ainuüksi piimapulbrit jääb ühisturul igal aastal üle 1,5-2 miljonit tonni. Juba 1980. a. alguseks oli ladudes seismas 450 000 tonni võid jne. On siis põhjust imestada, et eestlaste-saarlaste piimatooted Euroopa Liidu väravate taha jäävad, põhjuseks nende madal
tarbeväärtus? Arvata võib, et Liitu värvatakse meid pigem sealsete tootjate seismajäänud ülejääkide tarbijatena. “On ju selge, et meie toodetud liha ja piima ei taha õieti keegi,” kirjutab Külli Välison artiklis “Miks põllumees väsib”. Ja Küllil on õigus!

Mille järele aga ulatatakse siia käsi nii Euroopast kui ookeani tagant, on meil veel säilinud vabad maavaldused (maareform on ikka veel lõpetamata, samal ajal kui üha enam maavaldusi läheb väliskapitali kätte), mets, põlevkivi. Kahtlemata suurimaks väärtuseks (strateegiliseks) on Eestimaaga piirnev Balti meri, millel on sama tähendus kui Mustal merel ja Vahemerel Lähis-Idas, mille nimel on suurriigid korduvalt sõdu pidanud ja teevad seda tänaseni.

Aga aitab sellest. Alustasin ju põllumajandusest. Läbirääkimised valitsuse ja põllumeeste vahel on endiselt kidakeelsed ja lõpevad tavaliselt tulemusteta. Kaua siis veel? Mis saab Eesti põllumajandusest? Mis saab Eesti põllumehest, kes seni on suutnud oma rahva ära toita?

Põllumees põline, sinu kõikumatut tahet, sinu truudust isamaa mullale pole suutnud murda musta minevikku vajunud teoorjuse päevad, vabadiku-sulasepoisi kindlusetus, sundkollektiviseerimine. Jätkugu sul nüüdki jõudu, tahet isaisade hoolega haritud põllule truuks jääda!