Juubelieelseid mõttepudemeid Saaremaa mudaravilast

 

 

XIX saj. teisel poolel oli Kuressare tunnustatud kuurordilinn, siin tegutses kolm mudaravilat. Üheks terviseallikaks oli dr. Vladislav Szeliga-Mierzeyewski poolt rajatud “Roomassaare” mudaravila.

Kes oli Szeliga-Mierzeyewski ja kuidas sattus ta Saaremaale? Kauemat aega oli Vladislav Mierzeyewski Peterburi sõjaväeakadeemias privaat-dotsendiks. Ta haigestus noorena ja kaotas täielikult liikumisvõime. Tervise tagasisaamiseks
siirdus ta Krimmi, sealsetesse kuulsatesse ravikohtadesse, oli korduvalt ka välismaal ravil. Aastaid kestnud arstimine ei andnud mingeid tulemusi.

Krimmis tutvus Mierzeyewski juhuslikult tolleaegse Kuressaare linna arsti dr Klouga, kes soovitas haigel sõita Kuressaarde, kus tehti juba edukalt katseid mudaraviga. 1872. a. tuli V. Mierzeyewski Kuressaarde. Juba esimese suve jooksul andis mudaravi selliseid tulemusi, et karkudel siia tulnu võis sügisel Peterburgi tagasi minna karkudeta. Ta jätkas ravi ka järgmistel aastatel ja Kuressaare muda parandas tema tervise täielikult. Muide, 1873. a. võttis ta Peterburist kaasa 4 haiget, kes kõik ka paranesid.

Kuna mudaravi tagajärjed olid silmanähtavad ja enese poolt läbi proovitud, tekkis V. Mierzeyewskil elav huvi selle raviviisi vastu ja ta otsustas asuda uue mudaravila ehitamisele, selle ala arendamisele Kuressaares.

1874. a. alustati V. Mierzeyewski isiklikul juhtimisel “Roomassaare” mudaravila ehitustöödega. Kahe aasta jooksul viidi tööd lõpule ning 1876. a. jaanipäeval toimus ”Roomassaare” mudaravila avamine. Kahe aasta jooksul viidi tööd lõpule ning 1876. a. jaanipäeval toimus “Roomassaare” mudaravila avamine (“Meie Maa” 1936. a.). Juba esimesel aastal leidis ravila elavat ja tulemusrohket kasutamist.

Üheaegselt ravila asutamisega pühendas dots Mierzeyewski rohket tähelepanu ka Kuressaare kuurordi arendamisele üldse, püüdis parandada laevaühendust mandriga, mis tookord oli juhuslik. Tal õnnestus luua isegi pidev ühendus Riiaga.
Saaremaa mudaravi reklaamimise eesmärgil koostasid Vladislav Mierzeyewski ja tema poeg Gonzales (töötas “Roomassaare” mudaravilas koos isaga 10 aastat) kogumiku “Putevoditel na grjazi i morskija kupanja v Arensburge”.
420-leheküljeline teatmik on huvitavalt koostatud. Teatmikus on ära toodud Saaremaa geograafiline ja ajalooline ülevaade, saarlaste iseloomustus (elamine-olemine), rahvuslik kultuur, samas ka saarlaste olemise varjuküljed, mudaravi võimalused, omadused, isegi raviprotseduurid erinevate haiguste puhul jne. Teos on trükitud Varssavis (Mierzeyewskid pärinesid ju Poolast) ja seda levitati kõikjal üle Venemaa. Eks sellepärast saabusid ravialused peamiselt idast, s.o Peterburist, Moskvast, Kesk-Venemaalt, Leedust, Lätist jne. Isegi Venemaa ülikud ei pidanud paljuks Saaremaal ära käia. Mõned näited mainitud teatmikust: 1886. a. suvel külastasid Saaremaad ja “Roomaassaare” ravilat suurvürst Vladimir koos suurvürstinna Mariaga.
Seda tõestavad nende tehtud sissekanne ja allkirjad ravila külalisraamatus. Teatmikust saame teada, et samaaegselt tutvusid nad Saaremaa ja Kuressaare linna vaatamisväärsustega, külastasid lossi jne. Kroonitud peadest on Saaremaad
külastanud ka keiser Aleksander I. Usun, et lugejale võiks huvi pakkuda ajaloolõik, mil sõlmiti töösidemed “Roomassaare” mudaravila ja kogu maailmas tuntud vene arstiteadlase Nikolai Pirogovi vahel.

Nikolai Pirogov lõpetas Moskva ülikooli ning valmistus professuuriks Tartu ülikoolis. Hiljem oli ta Tartus mõne aasta kirurgiaprofessor, seejärel töötas Peterburis. Krimmi sõjas võttis ta arstina osa Sevastoopoli kaitsmisest. N. Pirogov rajas topograafilise, s.t. kirurgilise anatoomia ja nüüdisaegse välikirurgia. Ta kasutas esimesena eeternarkoosi, võttis kasutusele kipssideme, täiendas jäseme amputeerimisvõtteid. Ta koostas 4-köitelise topograafilise anatoomia atlase, mis sai tuntuks kogu maailmas. Muide, nõukogude aegu – 1952. a. püstitati Tartu südalinna temale mälestussammas.

Teatmikust “Grjazeletðebnitsa Roomaassaare” saame teada, et peale operatsioonide sooritamist olevat prof. Pirogov (juhul, kui patsientidel oli tervisehäireid, mida mudaravi võis parandada), korduvalt oma patsiente Kuressaarde mudaravile saatnud ning samaaegselt kiivalt jälginud patsientide käekäiku, jaganud konsultatsioone kirja teel jne.

1899. a. olevat N. Pirogovi algatusel-soovitusel Venemaa “Rahva Tervisekaitse Liit” suunanud “Roomassare” ravilasse aastas 40-50 protsenti “Haigete laste kolooniast”; kestnud selline suunamine 7 aastat. Hiljem hakatud haigeid lapsi ravima Haapsalus (soodsam ühendus mandriga). Liialdamata võib öelda, et mudaravialane koostöö tunnustatud vene arstiteadlastega soodustas Kuressaare kuurordi arengut, tõstis tema mainet.

Tagasi Kuressaare mudaravi juurde. 1894. a. ostis V. Mierzeyewski ära Tika mõisa ja kogu perekond asus elama Saaremaale. “Roomassaare” mudaravila töötas kuni esimese maailmasõjani. 1914. a. suikus kuurordi tegevus. 1918. a.
lahkus manalasse V. Mierzeyewski – mees, kelle teened Kuressaare kuurordi arendamisel olid hindamatud. Tika mõis jäi poegadele pidada.

1910. a. asus “Roomassaare” mudaravila tööd juhtima selle asutuse rajaja poeg Gonzales Mierzeyewski, kes koos isaga oli siin varem tegutsenud.

Esimese maailmasõja aegu (ka Teise maailmasõja aegu) sattus Saaremaa sõja laastavatesse leekidesse. Kuressaares asunud Vene sõjaväeosa ja hiljem ka Saksa okupatsioonivägede poolt kanti laiali ravila varandus, lõhuti sisustus, ravila
ruumid muudeti soolalaoks, sakslaste ajal sõjavangide kinnipidamise kohaks.

Alles peale vabadussõda võis Kuressaarde tagasi tulnud dr. G. Mierzeyewski asuda laastatud ravilat korda seadma. 1923. a. jõuti selleni, et asutus võis taas avada uksed tõbedest vaevatuile.

Dr. Mierzeyewski kogemusrikkal juhtimisel töötas “Roomassaare” mudaravila edukalt, andes abi tuhandeile mitmesuguste tõbede vastu. Eesti teiste merelinnade kõrval oli Kuressaare kuurordil tähtis paremus – teda piiras meri lõuna poolt.
Supelranda, mida meil nüüd lahe reostuse tõttu ei ole, soojendas alaliselt lõuna- ja õhtupäike, põhjatuulte eest varjasid seda terve saar ja linna puiestik.

Kuressaare oli maailmas tuntud suvitus- ja ravipaigana. Suvitajate arv ulatus enne sõda kolme tuhandeni aastas, mudaravilas ravis end 750 kuni 1000 haiget.

Teine maailmasõda tegi korrektiivid ka “Roomassaare” ravila suhtes. Saksa vägede õhitud ravila hooned seisid sõjajärgselt varemeis, kuni nad koristati.

Mis sai “Roomassaare” väsimatust vaimsest juhist? 1941. a. küüditati dr. G. Mierzeyewski koos perega Venemaale.
1941-1942 viibis ta vangilaagris Sverdlovski oblastis, 22. jaanuaril 1942 vabastati laagrist ja saadeti tööle arstina samas piirkonnas. Abikaasa suri Siberis. Pöördunud tagasi Eestisse, töötas dr. Mierzeyewski aastail 1954-1960 mudaraviarstina
Haapsalus. Lahkus manalasse 22. märtsil 1966. a. Maetud Tallinna metsakalmistule.

Kõik see on minevik, jäänud on vaid mälestused. Ka juubilarist – “Roomassaare” mudaravilast (jaanipäeval 1996. a. täitub 120 aastat ravila tegevuse algusest) jääb vaid mälestus.

Olgu meile lohutuseks see, et poolteist sajandit kestnud Saaremaa mudaravi, ehkki läbi raskuste, elab (hingitseb) veel!

Doktor Evald Väärt – nüüd juba ka manalamees – oli see, kes ehitas üles Saaremaa sõjajärgse tervishoiu, taastas Saaremaa mudaravi. Ilma tema algatuseta ja pikaajalise osalemiseta mudaravila ehitamise nõukogus ei oleks tänapäeval
Kuressaare sanatooriumi. Saaremaa mudaravi traditsioonide edasikandjaks kujunes 1979. a. sajakonna Saaremaa ja Mandri-Eesti kolhooside-sovhooside poolt rajatud kolhoosidevaheline sanatoorium “Kuressaare”, nüüd AS Sanatoorium
“Kuressaare” (juhataja Enn Rettau). Jätkugu tal jõudu Saaremaa mudaravi traditsioonide jätkamisel! Tervishoid on üks komplitseeritumaid, mitmetahulisemaid rahvamajandusharusid ja muutub üha enam rahvamajanduskompleksi lahutamatuks
osaks. Selle õigeaegsest lahendamisest ajal, mil oleme juba kestmajäämise piirimail, oleneb suuresti eesti rahva tulevik.
Viimane aeg on tervishoius otsustavaid samme astuda ka Riigikogul. Loodame, et Riigikogus edasilükatud rahva tervishoiu püsimajäämise küsimuse arutelu peagi uuesti täie tõsidusega päevakorda võetakse. Aeg ei oota!

Lõpetuseks ettepanek Kuressaare linna volikogule. Seni on linna aukodanik leidmata-määramata. Seoses “Roomassaare” mudaravila juubeli lähenemisega võiks välja selgitada ja kinnitada vähemalt ühe väärilise linna aukodaniku Saaremaa
mudaravi valdkonnast. Selline ettevõtmine võiks kujuneda vääriliseks juubelikingituseks ja ühtlasi kinnitaks linna volikogu tahet vähemalt moraalselt toetada Saaremaa mudaravi traditsioonide jätkamist.
 
 

Juuni 1996