Vilma Mölder

 

 

1928 – 1988

Vilma Mölder (sünd. Lepik) sündis 3. mail 1928. aastal Tõllustes Pihtla vallas. Tema isa oli algkooli juhtaja ja ema õpetaja. Pere elas koolimajas, seetõttu algas Vilma koolitee juba kuueaastaselt.

 

 

 

 

1947. aastal lõpetas Vilma Mölder Kuressaare Keskkooli 29. lennu. Vahepeal oli represseeritud tema isa, vend langenud Kuramaa lahingus ja õde pagenud kodumaalt. Vilma koos oma ema ja vanaemaga kolis Kuressaarde. Soodsa võimaluse edasiõppimiseks pakkus Kuressaare Keskkooli pedagoogiline klass.

1948. aastal asus Vilma Mölder algklasside õpetajana tööle Kuressaare Keskkoolis, kus ta töötas kuni neljanda lapse sündimiseni 1961. aastal. Pärast seda sai temast 1. lastepäevakodu kasvataja ja sealse aü pikaaegne esinaine.

1977. aastast kuni pensionile jäämiseni töötas Vilma Mölder Põllumajandustehnika Tootmiskoondise lastepäevakodus.

Enne ootamatut Toonela teele minekut hakkas ta tegelema oma meelistegevusega — laulmisega pensionäride ansamblis, aga oodatud esinemine jäigi tema jaoks olematuks.

Vilma Mölder oli päikeseinimene. Alati rõõmsameelne, töökaaslastele asendamatu kolleeg — lauluviis alati huultel, soojad käed ja süda kõigi jaoks avali. Ka rasketel aegadel leidis ta midagi head, temalt leidsid kaaslased alati lohutust. Enda hädad ja ebaõnnestumised oskas Vilma Mölder välja naerda nii, et kõik said lõbusa tuju. Headuse, leebuse, taktitunde ja alati hea tujuga võitis ta kõikide poolehoiu. Alatine särav meeleolu nakatas nii lapsi kui ka kolleege. See tegi temast maja populaarseima kasvataja.

Lühike pensionipõlv ei kujunenud sugugi puhkuseks. Selleks ajaks oli Vilma Mölder lisaks kahele suuremale lapselapsele saanud veel neli lapselast.

Ta oli asendamatu ema, vanaema ja lasteaiakasvataja. Iialgi ei kuulnud keegi tema suust kurja sõna ega riidlemist.

Vilma Mölderi suureks hobiks oli aed. Paljudel tema kolleegidel on Vilma aiast saadud tulbi, gladioolisibulaid ja lillejuurikaid, mis siiani kevaditi õitsema puhkedes meenutavad neile Vilma Mölderit.

Heldelt jagas ta kõiki, mida tal oli – abi, armastust, laule ja lilli. [1]

“Pole õige ütelda, et inimesed 

         tulevad ja lähevad.

On inimesi, kes tulevad ja

kunagi ei lähe.

Nad on sooja hommiku sarnased.”

                                        A. Suuman