Viktor Poškus

 

 

1927 – 1991

Viktor Poškus sündis 4. aprillil 1927. a. Leedus Pokroisi linnas.

1940. a. küüditati ta koos ema ja vennaga Altai kraisse. Tema isa lasti maha Krasnojarski lähedal laagris. Altai krais elas Viktor Strostinski sohvoosis, kus ta peamiselt tegi majapidamistöid.

 

 

 

 


1944. a. ta mobiliseeriti. V. Poškus võttis osa Jaapani lahingutest. Pärast sõda lõpetas ta Kaug-Idas aastased leitnandi kursused.

1951. a. ta abiellus, abielust sündis kaks last.

1952. a. viidi V. Poškus üle Vilniusse, kus teenis kuni 1957. aastani, kui ta suunati tööle Eestisse ning 1958. a. Saaremaale.

1970. a. läks V. Poškus majorina erru. Samal aastal asus ta tööle Kingissepa V. Kingissepa nim. Keskkooli direktori asetäitjana sõjalise kasvatuse alal.

1987. a. lõpetas ta töö koolis seoses pensionile minekuga, kuid asus pensionile lisa teenimiseks tööle Kuressaare Keskhaigla tsiviilkaitsestaabi ülemana, kellena töötas viimaste elupäevadeni.

Viktor Poškus oli markantne õpetajaisiksus. Ta oli inimene, kes siiralt uskus oma tegevuse vajalikkusesse, pidades sõjalis-patriootilist kasvatustööd kooli kõige olulisemaks töölõiguks. Sõjalise algõpetuse jaoks nõuti kooli kõige esinduslikumad klassid. Nii tuli õp. Poškusel need kabinetid ise ehitada-kujundada. Tal oli sõjaväeinseneri haridus ja ehitusalased teadmised kulusid nüüd ära. Ta jõudis rajada isegi elektroonilise kontrollsüsteemi, mis küll kasutust ei leidnud ning mõne aastaga lõhuti. Spordiväljakule ehitas ta määrustikukohased harjutusvahendid tulevaste kutsealuste füüsiliseks ettevalmistuseks.

Tsiviilkaitsetöö oli koolis järjekindel. Tegustesid tsiviilkaitsestaap ja mitmesugused päästemeeskonnad. V. Poškus aitas innustunult kaasa sõja-ajaloo uurimisele. Iga aasta 23. veebruari eel korraldati tema algatusel sõja-ajaloo viktoriinid.

Inimesena oli ta huvitav: hellahingeline, mõistev ja ka teistelt mõistmist ootav, ta oli hingega oma tegevusele pühendunud. Kõik, mis ei haakunud tema alaga, oli mõttetu, näiteks kooli kunstiväärtusi pidas ta naljatamisi pornograafiaks ja leidis, et need tuleks sõjaliste plakatite vastu välja vahetada.

Viktor Poškus suri 5. oktoobril 1991. aastal. [1]