Paul Paakspuu

 

 

1928 – 1982

Paul Paakspuu sündis 2. mail 1928. a. Saaremaal Pihtla vallas Kõljala mõisa sepa pojana. 30-ndail aastail asus perekond Paakspuu elama Kuressaarde. 1936. aastal astus Paul Paakspuu tolleaegsesse Kuressaare Tööstuskooli, kus õppis kaks aastat. 1944. a. alustas ta õpinguid Kuressaare V. Kingissepa nim. Keskkoolis, mille lõpetas 1948. a. Alates 1945. aastast oli P. Paakspuu Keskkooli kehakultuurikollekiivi esimees. Samal ajal tegeles ta aktiivselt mitmete spordialadega ja oli ka instruktor.

 

 

 

 

 

 

 

Aastal 1948 asus P. Paakspuu tööle Kuressaare V. Kingissepa nim. Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajana, kuigi kehakultuurilist eriharidust tal ei olnud. Tema pingerikas töö ja organiseerimine kandsid vilja, keskkooli spordikollektiiv oli üks esimesi Saaremaal ning püstitati ka mitmeid vabariiklikke rekordeid.

1949. a. sügisel asus Paul Paakspuu tööle Laimjala valla Saareküla Mittetäieliku Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajana. Sellest koolist lahkus ta 1950. aastal seoses siirdumisega Nõukogude armeesse.

1957. a. lõpetas P. Paakspuu Leningradis kehakultuuri instituudi. Ta tuli tagasi Saaremaale ja asus kehalise kasvatuse õpetajana tööle Vaeküla Mehhaniseerimis-Koolis.

1960. aastal abiellus Paul Paakspuu Mariannega.

1963. – 1965. aastal õpetas ta taas Kuressaare I Keskkoolis. Seejärel läks P. Paakspuu tööle Väimela Põllumajanduse Tehnikumi, kus töötas kuni 1975. aastani. Vahepeal teenis ta raha Võru KEK-is. Saaremaale pöördus P. Paakspuu tagasi 1978. aastal. Siin töötas ta Kuressaare II Keskkoolis ja 9-klassilises koolis.

Paul Paakspuu abikaasa Marianne meenutab abikaasat kui hea ja kindla iseloomuga inimest. Kui ta midagi otsustas ette võtta, siis pidi ta selle ka lõpule viima. Pidevalt täiendas ta end iseõppimise teel. Lisaks õpetajatööle tegutses P. Paakspuu ka spordikohtuniku ja ürituste organisaatorina. Üheks tema õpilaseks oli Jaan Talts, kes algul tegeles pingpongiga. P. Paakspuu arvas, et see ala Taltsile ei sobi ja tema soovitusel hakkas J. Talts tegelema tõstmisega.

P. Paakspuu pinginaabri Albert Uustulndi mälestustesse jäi ta suure spordientusiastina, kes ei eelistanud ühte ala teistele aladele. Sõpradest erines P. Paakspuu selle poolest, et ta ei suitsetanud — tema oli ikkagi spordimees. Õppimisega ta ei hiilanud, tema hinded olid nii-öelda “harju keskmised”. Musikaalne ta ei olnud, kooli orkestris mängis vaid trianglit. Ta oli tugev töömees. Vabal ajal tegi ta sageli plekk-katuseid.

P. Paakspuu haigestus raskesti, kuid suure spordifanaatikuna ta seda ise tunnistada ei tahtnud, ta suri 16. mail 1982. aastal. [1]