Nikolai Paivel

 

 

1882 – 1955

Nikolai Paivel sündis 26. märtsil 1882. aastal Mustjala kroonumõisas. Tema isa oli aidamees ja põllutööde korraldaja ning ema õmbleja.

7-aastaselt sai Nikolaist Mustjala apsostlik-õigeusu kihelkonnakooli õpilane, selle kooli lõpetas ta 1894. aastal. Samal aastal astus Riia Vaimulikku Seminari, kus apostlik-õigeusklikel eestlastel oli võimaldatud

 

 

 

 

õppida kroonu kulul. Pärast seminari lõpetamist jätkas N. Paivel õpinguid Peterburi Vaimulikus Akadeemias, kus oli samuti õppemaksust vabastatud. Akadeemia lõpetas 1908. a. teoloogiakandidaadi kraadiga ja võis tööle asuda kas vaimuliku või kooliõpetajana. Nikolai Paivel valis õpetajakutse. Kuna õppimine kroonu kulul tuli tasa teenida ning venestamispoliitika tõttu eestlasele kodumaal õpetajakohta ei antud, siis oli ta esialgu sunnitud töötama Venemaal.

1920. aastal pöördus N. Paivel tagasi Eestisse ja alustas tööd Saaremaa Ühisgümnaasiumi ajaloo, ladina keele, psühholoogia, loogika ja usuõpetuse õpetajana. Samas koolis töötas ta kuni pensionile jäämiseni 1951. aastal. 1935. aastal kinnitati ta kooli vanemõpetajaks.

Nikolai Paivel oli tagasihoidliku loomuga ega seadnud kunagi enda isikut esiplaanile. Gümnaasiumis toimuvatest üritustest võttis ta alati osa, muudest seltskonnaüritustest üpris harva. Siiski oli ta Kuressaare Tarvitajate Ühisuse, Saaremaa Lastekaitse Ühingu, Saaremaa Merispordi Seltsi, Kuressaare Eesti Seltsi liige ja Kaitseliidu toetajaliige.

Õpetajana oli N. Paivel range, alati valitses tema tunnis kord. Ajalugu õpetas ta kindlalt õpiku järgi. Kui ta uut osa jutustas, võis õpikust sõrmega järge ajada. Tema kohta räägiti järgmist anekdooti. V. Reimani õpikus “Eesti ajalugu” leidus piltlikus keeles lause: “ Sel ajal ei olnud piiril kippu ega kõppu.” Õpilane ütles oma vastuses: “Sel ajal oli piiril rahulik.” Õpetaja Paivel: “Kuidas nii? Piiril ei olnud kippu ega kõppu.” Siiski oli tema õpetamismeetod efektiivne, enamikul N. Paiveli õpilastest ei olnud tema õpetatud ainetega ülikoolis raskusi.

Klassijuhatajana Nikolai Paivelil oma klassiga väga tihedaid kontakte ei olnud, ta ei olnud eriti lävimisvõimeline ja suhtlemist otsiv natuur. Usaldusvahekorda ei soodustanud ka temale iseloomulik iroonia. Siiski ei olnud ta ükskõikne õpilaste käekäigu ja õpingute vastu. Kuna ta oli väga suurt kasvu, panid õpilased talle hüüdnimeks “Hobu-Paivel”.

Nikolai Paivel oli väga uhke oma poja üle, eriti siis, kui Aleksei lõpetas EPA ja võeti aspirantuuri Zooloogia ja Bioloogia Instituuti.

Nikolai Paivel suri 3. jaanuaril 1955. a. südamehalvatusse. [1]