Lydia-Antoinette Saarelt

 

1889 – 1976

Lydia Saarelt sündis 14. septembril 1889. a. Tallinnas. Hariduse sai ta Tallinna Naisgümnaasiumi VIII pedagoogilises klassis. 1913. a. õppis Lydia Riia õpperingis. Järgnes töö kodukooli matemaatika ja saksa keele õpetajana.

Saaremaale tuli Lydia Saarelt 1936. a. Esialgu töötas ta Saare Lastekodu juhatajana. Hiljem avas koos õpetaja Makurinaga Kuressaares eralasteaia, kus kodused lapsed õppisid suhtlemist, käsitööd, lõikamist ja muud kasulikku.

1944. a. asus L.-A. Saarelt tööle Kuressaare Keskkooli saksa keele õpetajana. 1949. a. abistas ta ühe oma klassi tüdruku küüditatud perekonda nii moraalselt kui materiaalselt. Lydia Saarelt kuulutati persona non grataks ja 1950. a. vallandati Kuressaare Keskkooli õpetaja kohalt.

Ta oli abielus ning tütre Mari-Anni ema. Sõjakeerises asus tema tütar elama Rootsi. Pärast Mari-Anni lahkumist ema ja tütar enam ei kohtunudki. See oli aeg, kui Eestisse tulek, eriti Saaremaale oli võimatu.

Lydia jäi üksikuks, elus pettunuks — tema abikaasa oli surnud ja tütar välismaale pagenud. Kolleegid teadsid tema eluraskustest ning püüdsid talle igati toeks olla. Ta oli küll tagasihoidlik, kuid siiski lahtise ja lihtsa olemisega. Kord tõi ta klassikokkutulekule korvitäie oma aias kasvatatud maasikaid.

Talle meeldis lugeda ja filosofeerida — see tegi temast väga huvitava inimese, kellega kohtumine kõiki rikastas.

Õpetajana oli Lydia Saarelt väga range, nõudlik ja järjekindel. Tema õpilaste eksamitulemused olid alati väga head. Saksa keelt valdas ta hästi ja püüdis ka õpilasi seda armastama panna. Nii mõnelegi jäid tema õpetatud laulukesed ja mõtteterad meelde pikaks ajaks.

Klassijuhatajatundides õpetas ta tüdrukute klassile eetikat, käitumist, põhilist majapidamise ja kulinaaria saladustest. Küpsetamist saadi praktiseerida klassiõhtute ettevalmistamisel, millest küll klassijuhataja ise eriti osa ei võtnud, põhjuseks akordionimängu vastumeelsus.

Lisaks kõigele muule õpetas L. Saarelt austama vanemaid inimesi, lugu pidama kaaslastest ning üksteist ära kuulama. Pidevalt tuletas ta meelde pisiasju, nagu tänamine ja palumine, püstitõusmine vanemate inimeste sisenemisel, neile istepakkumine jne.

Kõrges eas vaevasid Lydia Saareltit tasakaaluhäired. Tema suurimaks sooviks oli elada terve mõistusega elu lõpuni.

Lydia Saarelt suri 2. veebruaril 1976. a. Lahkus tõeliselt tark ja humaanne inimene. Tema aeg oli minna. [1]