Leida-Silvia Tuust

 

 

1928 – 1991

Leida-Silvia Tuust (sünd. Ritser) sündis 18. märtsil 1928. a. Tallinnas. Tema isa töötas Tallinna Metallivabrikus, ema oli kodune.

Haridustee algas ühes Tallinna algkoolis. 1945. a. Tallinna pommitamise ajal pages perekond Saaremaale isa õe juurde Pihtlasse. Pealinna tagasi enam ei pöördutud.

 

 

 

1945. a. asus Silvia õppima Kuressaare Keskkooli. Keskkooliaastatel osales aktiivselt klassivälises elus, oli iluvõimleja, rahvatantsija ja koorilaulja. 1949. a. lõpetas ta kooli juurde kuulunud pedagoogilise klassi.

Esimeseks töökohaks sai Haeska 4-klassiline kool. 1949. a. viidi ta üle Veeriku kooli direktoriks, ta oli siis vaid 21-aastane.

1952. a. abiellus ta Kalju Tuustiga.

1953. a. alustas Leida-Silvia Tuust tööd V. Kingissepa nim. I Keskkoolis, kus töötas kuni Kingissepa II Keskkooli avamiseni. Pensionil olles oli ta korduvalt nii I kui ka II Keskkoolis asendusõpetajaks.

Oma klassiga töötas ta järjekindlalt ja põhjalikult. Tema käe alt tulnud lastel oli alati korrektne käitumine ja hästi väljaarendatud käekiri. Leida-Silvia Tuusti suhtumine õpilastesse oli sõbralik, lähenemine individuaalne.

Ta oli õpetaja, kes tundis oma tööd ja mõistis õpilasi. Leida-Silvia oli tagasihoidlik, heasoovlik, töökas, kohusetundlik, nõudlik ja järjekindel. Leida töökus pani õpilasi ja õpetajaid tema tööd austama. Gramm eeskuju on tähtsam kui tonn õpetusi, see oli nõue, millest ta alati kinni pidas. Ta oli huvitav vestluskaaslane, kuna oli palju lugenud ja kursis kaasaja probleemidega.

Vaatamata pidevale töötamisele, oli Leida kodu väga hubane, tütred tublid, abikaasa töökas ja koduhoidev. Tema kodust õhkus imelist rahu ja heasoovlikkust, mis andis ka võõrale jõudu ja rahustas närve.

Leida-Silvia Tuust suri 1991. aastal. [1]