Johannes Nääb

 

 

1894 – 1973

Johannes Nääb sündis 7. veebruaril 1894. a. Kuressaare lähedal Kaarma-Suure asunduses asuniku 4-lapselises perekonnas. Pärast külakooli lõpetamist astus ta Kuressaare Merekooli, mille ta küll lõpetas, kuid nõrga nägemise tõttu jäi tal diplom saamata.                                                                                                                                      Meremeheks kõlbmatune osutus Johannes Nääb aga küllalt sobilikuks

 

 

 

 

 

teenima Vene kroonus staabikirjutajana. I maailmasõja päevil oli ta tagalas Samaaras, Veebruarirevolutsiooni ajal viibis ta Sankt-Peterburgis, Oktoobrirevolutsiooni ajaks oli J. Nääb ringiga Saaremaal tagasi. Kuressaares elas ta Eesti iseseisvumise ja Vabadussõja ajal. Lahinguväljale ta nõrga nägemise tõttu ei pääsenud.

Pärast Vabadussõda alustati Eesti omariikluse loomist. Otsiti haritud inimesi, kes oleksid lühikese ajaga võimelised omandama kooliõpetaja ameti. Merekooli hariduse ja sõjaväest saadud kogemustega oli Johannes Nääb sobiv osalemaks pedagoogilistel kiirkursustel Kuressaares, mille lõpetades sai ta külakoolmeistri tunnistuse.

Esialgu töötas Johannes Nääb õpetajana, kuid 1920. aastal sai temast Torgu vallas asunud Lõopõllu algkooli direktor. Seda ametit pidas ta 20 aastat. Tema stabiilse ja turvalise elu lõpetas vallandamine algkooli direktori kohalt ning suunamine Võhmasse, kuhu ta siiski perekonnaga pikemaks ajaks elama ei jäänud. Elu- ja töökohad vahetusid tihti: Võhma, Mustjala, Laadjala algkoolid, Kuressaare Tööstuskool, alates 1950. aastast Kuressaare I Keskkool.

Õpetajaametisse astus Johannes Nääb nappide teadmiste, kuid suure entusiasmiga, sisehääle tundel. Õppekirjandust oli vähe, ühendus Kuressaarega väga halb, seetõttu ka ajalehtede-ajakirjade kättesaadavus tagasihoidlik. Tuge tegutsemiseks polnud saada kelleltki.

Raskusi korvas suur entusiasm midagi korda saata. Küllaltki väheste aastatega sai haridus ja rahvavalgustus Lõopõllus jalad alla. Sealne 6-klassiline algkool ei olnud ainult õppeasustus vaid ka piirkonna kultuuriline keskus. Koolis käisid koos mitmesugused isetegevusrühmad: rahvatantsijad, laulukoor, näitering, võimlejad jne.

Lõopõllu koolis tegutses J. Nääb ka koorijuhina. Tema juhatatud koor võttis aktiivselt osa üldlaulupidudest. Repertuaar õpiti selgeks harmooniumi, viiuli ja helihargi abil. Noote ei tuntud, peamine oli usaldada oma muusikalist kuulmist.

Lisaks kooliõpetaja ja koorijuhi ametile oli J. Nääb ka näiteringi põhilavastaja. Ringi tegevus oli aktiivne, jõuti isegi opereti “Lõbus talupoeg” lavastamiseni.

Johannes Nääbi eestvedamisel ehitati 30-ndate lõpul Lõopõldu uus koolimaja. Tänu sellele paranes tunduvalt koolitöö ja ka isetegevusringides. Johannes Nääbi pedagoogiline tegevus lõppes 1951. a. “kodanlike natsionalistide” vastase nõiajahi käigus, mis vallandus pärast kuulsat EKP VIII kongressi. [1]