Irja Aarma (Glafiira Niit)

 

 

1886 - 1976

Glafiira Niit sündis 25. juunil 1886. aastal Tiirimetsas viielapselises perekonnas. Tema isa oli aktiivne seltskonnategelane, näidendite lavastaja ja koorijuht. 1936. a. eestistas Glafiira Niit (Aleksanrovna) nime Irja Aarmaks.

 

 

 

 

Esmase hariduse omandas Irja Aarma Tiirimetsa algkoolis. Tema haridustee jätkus venekeelse õppekeelega Kuressaare Kõrgemas Tütarlastekoolis. Lisaks omandas ta ka saksa keele ning rahuldavalt prantsuse keele.

1906. a. suundus Irja Aarma koos Alice Riks-Lullaga Venemaale rikaste kaupmeeste laste kasvatajateks. Selle tööga kogusid neiud raha ja mõne aja pärast sooritasid Peterburi Pedagoogilise Instituudi juures kodukooliõpetaja eksamid ja said diplomid, mille alusel võisid tegutseda algklasside õpetajatena.

Teenitud raha ja teadmistega tulid Irja ja Alice tagasi Kuressaarde ning avasid Uuel tänaval Niidi-Riksu eraalgkooli (arvatavasti aastal 1908). Kooliõpetus oli tasuline. Erinevalt kroonu ja linna algkoolist, kus õpetus oli vene keeles, õpetasid nemad lastele ka emakeelt. Selles koolis töötas ta kuni abiellumiseni tolleaegse Saaremaa Kreisi lesestunud politseiülema Boris Aleksandroviga ning sai endale kolm kasulast. Abielust sündis poeg Vladimir (Veli Aarma).

1917. a. evakueeriti Saaremaa vene administratsiooni töötajad peredega Venemaale, nii ka Irja Aarma perekond. Revolutsiooni ja kodusõja keerises jäi Boris Aleksandrov Venemaal kadunuks. Lisaks suri tema noorem õde, õetütar jäi Irja hoole alla.

Pärast Tartu rahu sõlmimist asus Irja Aarma koos 5 väikese lapsega Narva poole teele. Viimaste kopikate eest saatis ta Alice Riksule telegrammi: “Nälgas, närus, Narvas, Glaða”. Alice sõitis Narva ja ühiselt jõuti Saaremaale.

Irja Aarma asus tööle Kaarma Suurevalla Algkoolis õpetajana. Sõja ajal kool hävines ja ta asus õpetama Kuressaare Linna Algkoolis.

Tema õpilased meenutavad teda kui ideaalset algklasside õpetajat. Irja Aarma oskas lastele läheneda, nendega rääkida ning oli lastepärane. Ta ei olnud mitte ainult õpetaja, aine edasiandja, vaid tegeles aktiivselt ka klassivälise töö organiseerimisega — juhatas näiteringi, korraldas ekskursioone. Õpetaja Aarma tunnid olid alati suure hoolega ette valmistatud ja ta kasutas endavalmistatud näitematerjali.

Irja Aarmal jätkus energiat mängida ka poolkutselises Kuressaare Teatris, kus ta oli silmapaistev vanaema karakterosade kehastaja. Eriti hästi tuli tal see välja A. Mälgu “Õitsvas meres”

Ta oli optimistlik, töökas ja elurõõmsa natuuriga vapper inimene, kes suutis taluda eluvintsutusi — mehe salapärane kadumine, õe õnnetu surm, viis väikest orbu ja toimetulek algkooliõpetaja suhteliselt kesise palgaga.

Kõrges eas kaotas Irja silmanägemise, kuid mõistus oli tal terane elu lõpuni. Ta suri 21. septembril 1976. aastal. [1]