Ilme Kruus

 

 

1929 – 1971

Ilme Kruus (sünd. Saarniit) sündis 15. jaanuaril 1929. aastal Vastseliinas kooliõpetaja perekonnas. Tema isa, Johannes Saarniit, oli aktiivne ühiskonnategelane ja sealse muusikaelu ja ajaloo kirjapanija.

Pärast keskkooli lõpetamist astus Ilme Tartu Ülikooli, mille ta lõpetas vene

 

 

 

 

filoloogi diplomiga. Ta suunati tööle Kingissepa 8-klassilisse kooli (praegune Kuressaare Põhikool), kus ta õpetas vene keelt kuni 1961. aastani. Järgnes töö Sõmera Tuberkuloosisanatooriumis, seal täitis ta lisaks õpetajaametile ka õppealajuhataja kohustusi. 1966. aastal aga sanatoorium suleti ja tal tuli tööle asuda Kihelkonna 8-klassilises koolis. 1970. aastal sai Ilme Kruus korteri Kuressaares ja kolis tagasi linna, asudes tööle Kingissepa rajooni hariduskomisjonis.

Ilme Kruus oli väikesekasvuline, habras, heledapäine, väga ilus noor naine, kuid vaatamata selle, seisis ta klassi ees rühikana, enesekindlana, ta mõjus suuremana, kui seda tema kasvust oleks võinud eeldada.

Õpilaste mälestustesse on Ilme Kruus jäänud eelkõige heatahtlikuna, ta ei püüdnud oma mõtteid kellelegi peale suruda. See aitas neil jõuda arusaamale, et vene keelt on vaja õppida endale, mitte õpetaja heaks. Eesti keeles kõneles ta tundides vähe, seetõttu tundusid tema tunnid õpilastele rasketena. Ilme Kruus jättis mulje, et oskab keelt sama palju kui tema õpilased ning õpib nendega koos. Alles hiljem taibati, kui hästi ta ainet valdas. Hea hinde saamiseks tuli palju vaeva näha. Esitatud nõudmistes oli Ilme Kruus järeleandmatu. Kes tööd ei teinud, langes keskkooli esimeses või teises klassis koolist välja.

Klassijuhatajana suunas I. Kruus õpilasi märkamatult, jättes mulje, et klassist ta eriti ei hooli. Tegelikult ei olnud see sugugi nii. Alati kui kellelgi oli nõu vaja, oli ta olemas. Ilme Kruus oli aktiivne klassivälise töö organiseerija. Tema klassis tehti isetegevust, mängiti malet ja kabet, valmistati ette isetegevuskontsertideks jne. Vaatamata heale läbisaamisele õpilastega, ei suhelnud ta nendega kunagi familiaarselt, jättes endast igas mõttes distsiplineeriva mulje. Paljud tüdrukud olid lisaks kõigele muule võlutud ka tema oskusest hästi ja maitsekalt riietuda.

Õppealajuhatajana suutis ta kujundada võrratu kollektiivi. Sageli ei raatsinud pärast õppetundide lõppu keegi koju minna, istuti õpetajate toas ning vesteldi, mõnikord isegi videvikuni välja. Ilme Kruus oli autoriteetne õppealajuhataja, teda austati, tema korraldused olid täitmiseks, nõudmised arukad ja arusaadavalt esitatud. Ettepanekut minna kollektiivis üle “Sinale” oli tema autoriteetsuse tõttu raske täita, kuid see oli nõudmine ning sellega tuli harjuda. Hiljem on paljud tagantjärele imestanud, kuidas ta oskas ja suutis end sedavõrd maksma panna.

Ilme Kruus hukkus autoõnnetusel 15. juulil 1971. aastal. [1]