Endla Tegova

 

 

1922 – 1987

Endla Tegova (sünd. Vainula) sündis 26. novembril 1922. a. Mustjala vallas töölisperekonnas.

Koolitee algas 1930. a. Mustjala Algkoolis, 1936. a. jätkus Pidula Lääne-Saare Kodumajandus-Täienduskoolis. Peagi aga kool likvideeriti ja lõputunnistus jäi tal saamata. 1940. a. astus Endla Mustjala mittetäielikku

 

 

 

 

 

Keskkooli, mille lõpetas 1941. a.

1942 – 1944 õppis ta Mustjala Osalises Põllumajandus-Täienduskoolis seegi kool likvideeriti ja diplom jäi tal jällegi saamata.

1945. a. sai E. Tegovast Kuressaare Käsitööstusliku kooli õpilane. Ettenähtud 4-aastase õppeaja läbis tema 3 aastaga, omandades tehnik-tehnoloogi kutse.

Järgnes töö Kingissepa Töölisnoorte Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana, Kingissepa 8-klassilise kooli asendusõpetajana ja Kingissepa V. Kingissepa nim. I Keskkooli ilmeka lugemise õpetajana.

Ainet tundis Endla hästi ja andis seda oskuslikult edasi. Tema suured teadmised tulid eriti esile kirjandusteoste analüüsil. Talle endale meeldis väga lugeda, raamatutele kulutas ta suure osa palgast.

Töösse suhtus hoolsalt, täitis alati temale antud ülesandeid ja nõudis seda ka õpilastelt. Õpetajana omas ta autoriteeti nii õpilaste, lastevanemate kui ka kolleegide silmis.

Endla Tegova oli hea organisaator. Erilise anniga õpetas ta näidendeid, deklamatsioone ja tantse. Ta oli väga huvitav lavastaja. Tema nägemus tükist oli nii selge, et proovis pani ta kõik kohe paika. Endla energilisus haaras kaasa kogu grupi, kunagi ei kurtunud keegi, et oleks raske.

1957. a. abiellus Endla Lembit Tegovaga. Pereelu Endlat ei seganud, endiselt kirjutas, lavastas näidendeid ja mängis neis ise kaasa.

Ta oli väga mitmekülgne inimene, joonistas, laulis, deklameeris, näitles, õmbles ja kirjutas. Esikromaani asus ta kirjutama aasta enne pensionile jäämist. Koolitöö kõrvalt see võimalik ei olnud ja seetõttu ootas ta nii väga pensioniaega, mida talle küll ei antud kauemaks kui kümme aastat. Ta jõudis valmis kirjutada 4 romaani (“Tunglejad, “Humalaaias”, “Põlvili” ja “Laulatatud”), pooleli jäi kaks. Ehkki enamus tema töödest said romaanivõistlustel auhinna, ei pääsenud need trükki nii kiiresti, kui tuntumate laureaatide raamatud. Endlalt nõuti tööde revideerimist- redigeerimist.

Üks poolelijäänud romaanidest kandis pealkirja “Vähk”. See ei olnud seotud Endla enda haigusega. Ta püüdis lähedasi säästa ning jätta muljet, nagu poleks tal viga midagi. Oma elu lõppvaatust oskas Endla mängida sama hästi nagu kõiki etendusi, mida ta elu jooksul oli lavale toonud. Ta suri märtsis 1987. a. vähki. [1, 33 – 35]