Eduard Pukk

 

 

1886 – 1955

Eduard Pukk sündis 10. oktoobril 1886. a. Harjumaal Riisipere vallas seitsmelapselises perekonnas. Tema isa oli õpetaja, esialgu õppiski E. Pukk isa juures algkoolis. Järgnesid õpiaastad Eisenschmidti eraalgkoolis ja Kuressaare Gümnaasiumis, mille lõpetas 1907. a. hõbemedaliga. Ta astus Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonda, diplomi kursuse läbimise kohta sai 1913. a. Ülikooli ajal teenis ta elatist eratundide

 

 

 

 

andmisega ja koduõpetajana.

1915. a. lõpetas E. Pukk Peterhofi lipnikute kooli ja määrati 48. jalaväe Kaspia polku. Seal sai ta jalast haavata, tunnistati III grupi invaliidiks ning suunati 1. jalaväe tagavarapolku Petrogradis, kus ta teenis kuni demobiliseerimiseni 1918. a. Ta naases Saaremaale ning temast sai Saaremaa Gümnaasiumi organiseerija ja hiljem kauaaegne (1919 – 1940) kooli direktor ning matemaatikaõpetaja.

Eduard Pukki kardeti tema tõsiduse, nõudlikkuse ja läbinägelikkuse pärast. Kuid selles pelguses peitus aukartust. Ta võitis lühikese ajaga õpetajate ja õpilaste lugupidamise ja poolehoiu. Temast räägiti palju huvitavat, liikus isegi mitmeid legende, kuid tegelikult teati temast vähe. Tal ei olnud kombeks endast rääkida.

Õpilased mäletavad E. Pukki hea, targa, kuid nõudliku õpetajana. Õpetaja Puki õpetusest oli alati midagi kasulikku kõrva taha panna. Õpetajaamet oli tema kutsumus ja ta tegi oma tööd huviga.

1923. a. sooritas Eduard Pukk Tartu Ülikooli juures riigieksamid.

1927. a. abiellus Nadežda Elendtiga, kes oli samuti matemaatikaõpetaja.

Pärast vabastamist Saaremaa Gümnaasiumi direktori kohalt 1940. a. asus ta tööle Tallinna V Keskkooli. 1941. a. mobiliseeriti ta jällegi. Sel korral sattus E. Pukk Sverdlovski oblastisse, kus ta esmalt töötas laovalitsejana ja metsatöölisena. 1942. aastal määrati E. Pukk Poevskoi rajooni keskkooli õpetajaks, kus töötas kuni 1944. aastani, mil ENSV Haridusministeerium ta Eestisse tagasi kutsus. Tagasi tulles asus E. Pukk õpetama Saaremaa Keskkoolis.

1946. aastal määrati ta Kuressaare Tööstustehnikumi direktoriks, sellel ametikohal oli ta tegev kuni 1952. aastani, mil kool viidi üle Tallinna. Pensionile teenis ta lisa, õpetades Kuressaares vene keelt.

Pärast sõda, kui ehitamine oli peaaegu võimatu, suutis Eduard Pukk taastada vana gümnaasiumihoone. Tal oli kombeks oodata viisakalt ja enne mitte lahkuda, kui oli oma asjad korda saanud. Mitmed tollased juhid on lausunud: “Ta on nii viisakas, et talle ei saa ära ütelda.”. Eduard Puki autoriteet põhineski viisakusel ja korrektsel käitumisel.

Eduard Pukk suri 1955. aastal. [1]