>

Edith Makurin-Reichardt

 

 

Edith Makurina (sünd. Reichardt) sündis 1883. aastal Kuressaares kolmelapselises perekonnas. Rahvuselt oli ta sakslane ja õppis Saksa Gümnaasiumis.

“Noor-Eesti” ajal sõbrustas ta tuntud inimestega nagu Villem Grünthal-Ridala, Johannes Aavik jt. Ühe pildi kohta, millel oli Edith sõpradega, tavatses õde Asta lausuda: "Edith ja tema kamp."

 

 

 

 

 


Edith Makurina abiellus vene ohvitseriga, kuid üsna peagi jäi jälle üksikuks.

Õed Edith ja Asta Reichardt pidasid Uus-Roomassaare tänaval eraalgkooli. Tegelikult oli see rohkem Asta kool, Edith oli seal ainult abiks. Koolis õpetas ta vaid vene ja saksa keelt, aga eratunde andis siiski kõigis ainetes.

Õdede koolis omandasid lapsed hea hariduse, harilikult tulid kõik toime linnakooli sisseastumiskatsetega.

Reichardti eraalgkool oli tuntud koolina, kus pandi haridusele tugev põhi alla. Lisaks linnalastele õppisid koolis ka nende talumeeste lapsed, kes nägid enda lapsi gümnaasiumis õppimas. Ei peetud paljuks maksta aastas 20 krooni õppemaksu.

Kool oli lastesõbralik ja väike, igas klassis oli vaid 4-5 õpilast. Koolipere oli sõbralik ja hooliv, tunti tugevat kokkuhoiutunnet. Enamasti toimus õppetöö kahes vahetuses. Õppeaineteks olid: eesti keel, matemaatika, saksa keel, kodulugu, joonistamine, võimlemine ja laulmine. Suurt rõhku pandi keeltele.

Suviti töötasid õed Mrževski mudaravilas, kus proua Makurina oli enamasti kassapidaja.

A. Reichardt ja E. Makurina pidasid erakooli kodanliku aja lõpuni.

Aastatel 1924 – 1925 töötas Edith Makurina õpetajana Saaremaa Gümnaasiumis. Pärast sõjaaastatel 1946 – 1948 andis ta vene keele tunde Ehitustehnikumis, Asta oli sel ajal seal kassapidajaks. Ehitustehnikumi õpilased on Edith Makurinat meenutanud väikest kasvu, kleenukese, kergelt kühmus ja intelligentse õpetajana, kes alati kandis tumesinist atlasskitlit. Ta oli ääretult heatahtlik, rahulik, kunagi ei tõstnud kellegi peale häält, ja hea huumorimeelega. Kõrge eani suutis ta jääda nooruslikuks, säravaks ja jutukaks daamiks.

Algkooli õpilaste arvates oli Edith Makurina küll range, kuid mitte kuri õpetaja. Saksa keel oli tema kodune keel, ta ei olnud keeleteadlane ning oma õpilasi püüdis ta enne kõike õpetada keelt rääkima. Sellest tingituna oli tema tundides küllaltki koduse meeleolu, mis lastele väga meeldis ning neid iseenesest õppima pani.

Elu viimastel aastatel jäi Edith Makurina pimedaks. Ta suri 1962. aastal kroonilisse maokatarri. [1]