Caesar Kaljo

 

 

1897 – 1969

Caesar Kaljo sündis 18. septembril 1897. a. Kuressaares vaeses perekonnas. Isa oli maaler, juba varakult sai Caesarist isa õpipoiss.

Seitsmeaastaselt alustas Caesar Kaljo õpinguid Vammaste Seltsi koolis. Teda huvitas maalikunst, kuid pere viletsa majandusliku seisu tõttu ei

 

 

 

 

 

olnud tal võimalik seda õppima minna. Järgnesid 4 algkooliaastat. Ta omandas muusikateoreetilise teadmisi ja õppis viiulit mängima. Varem oskas ta mängida puhkpille.

Isa kõrval tasuta töötamine tundus mõttetu, tal tekkis tahtmine iseseisvat elu proovida. 1911. a. sõitis ta vanemate teadmata Riiga. Riias õnnestus leida tööots laeval “Konstantin”. Nüüd kulus marjaks ära isalt õpitud maalritöö.

1912. a. oli C. Kaljo tagasi Kuressaares ning tema tööks oli maalimine. Samal ajal tegeles ta ka muusikaga ja orkestrijuhtimisega.

1914. a. läks ta Peterburi, kus teenis leiba maalrina ja siltidevalmistajana. Seal lõpetas ta Töölisgümnaasiumi ning alustas õpinguid Kunstiakadeemias kunstmaalimise erialal. Akadeemiat lõpetada ei õnnestunud, kuna 1916. a. ta mobiliseeriti. Sõjaväes oli ta puhkpilliorkestrijuht.

Aastatel 1932-1935 oli C. Kaljo tegev Kuressaare lossi ja muuseumi juhatajana. Ta oli ühiskondlikult aktiivne inimene, kuulus paljudesse seltsidesse ja Kuressaare Kunstiseltsi juhatusse.

C. Kaljo oli väga vastu Kuressaare linna staadioni rajamisele, kuna see eeldas pargi põlispuude maharaiumist. Staadion siiski rajati ning solvunult kolis C. Kaljo Tallinna, kus esialgu töötas maalrina.

Aastatel 1937-1941 oli tal Tallinnas oma töökoda. 1942. aastal alustas C. Kaljo Omakaitse orkestri juhtimist. Talle tehti ettepanek hakata juhtima Saaremaa Maleva orkestrit, perekond kolis tagasi Saaremaale.

1944. a. oli C. Kaljol võimalus sõita Saksamaale, kuid ta ei näinud endal süüd ning otsustas Eestisse jääda. Nii ei arvanud aga vallavalitsuse ametnikud ja 3. novembril 1944. a. ta arreteeriti ning küüditati Siberisse, kust vabanes 1955. a. Kohe pärast kodusaarele naasmist hakkas C. Kaljo tööle muusikuna ning tundis huvi kõige vastu, mis linnas oli toimumas.

Elu lõpuni oli ta tegev Laste Muusikakoolis puhkpilli ja kontrabassi õpetajana ning juhtis sümfoniettorkestrit. Suure panuse andis ta puhkpilliorkestrite arengule Saaremaal, olles orkestrijuht Kuressaares, Kihelkonnal ja Karjas. C. Kaljo tegeles ka heliloominguga. Üks tema teos on isegi ette kantud üldlaulupeol.

Inimesena oli ta väga tagasihoidlik, kuid siiski Saaremaal austatud mees. Ta oli rahulik ja muhe, alati vestiga ülikonnas, sõrmeotstel suitsetamisest kollased laigud. C. Kaljo oli inimene, kes rasketest aegadest suutis huumoriga üle olla.

Caesar Kaljo suri 1969. aastal. [1]