MÕTTEID SEOSES UURIMISTÖÖDE KOOSTAMISE JA KAITSMISEGA

       Tartu Descartes'i Lütseumi õpetaja Tanel Lepsoo mõtted

  Artiklit ennast saate lugeda aadressil http://www.tdl.ee/allikad/uurimistood/uurimus.html

Sissejuhatus

Alljärgnev tekst on pühendusega Tartu Descartes’i Lütseumi õpilastele ja õpetajatele. See pole kellelegi juhendiks ega ka õppematerjaliks mitte. Lihtsalt üks jutt. Mis siis, et liigendatud ja puha. Aga soovitan lugeda neil, kes uurimistööga mingilgi määral kokku puutuvad (olgu nad kas juhendaja või juhendatava rollis), võibolla jääb mõni näpunäide alateadvusesse ja kulub kunagi marjaks ära.

Idee

Kõigepealt tuleb teada, mida ütelda tahetakse. Kui seda ei tea, siis tuleb mõelda. Võibolla kirjutadagi ühtteist, otsida mõtteid, kasvõi laenatagi kuskilt mõni tuntud mõttekäik ja proovida seda uues kuues kasutada. Nii nagu ükski kirjanik ei mõtle iial mitte midagi välja — kõik on tema teadvuses lihtsalt mingil kujul olemas — nii tuleb ka uurimistöö kirjutajal pigem valida ja kõrvale jätta, kui kuskilt midagi kokku ajada. Idee otsimine on loominguline protsess, sellega ei peagi kõik korrapealt suutma hakkama saada. Kasutage sõprade või juhendaja abi. Aga kui siin millegagi tõsiselt eksitakse, siis enam pääsu ei ole. Ühel hetkel tundub, et mõte on käes — siis tuleb see sõnastada. Proovige ühe lausega hakkama saada. Ja hiljem, kui töö juba ilmet võtab, siis proovige uuesti. See lause võib töö käigus muutuda, aga ta peab alati olema. Ja kui te enne kaitsmist käsi laiutate ei tea, kuidas resümeed teha, siis olete kuskil vea teinud, sest resümee peab teie teadvuses kogu aeg käepärast võtta olema.

Alles siis võib asuda asja juurde.

1. Mõisted

1.1 Uurimus ja uurimistöö

Sõnal Uurimus on vähemalt kaks tähendust

a.uurimus kui teaduslik(ku laadi) uurimistöö;    
b.uurimus kui uuring, küsitlus ja/või selle analüüs.

Nii et ühel juhul on uurimus ja uurimistöö samatähenduslikud, teisel juhul oleks uurimus otsekui uurimistööle eelnev etapp. Nii ma eelistaksingi rääkida uurimusest kui järeldustest, mis mõne küsitluse või uuringu korras tehakse. Uurimistöö puhul (rõhuga viimasel silbil) meelsamini tööprotsessist ja lõpuks kaante vahel olevast tööst.

Järelikult võib veidi lihtsustades väita, et igasugune uurimus pole veel uurimistöö. Ja tõepoolest võib märgata, et sageli on uurimus (vrd küsitlus) ja järelduste tegemine küll läbi viidud, ent tulemuseni, vormistuseni pole jõutud.

1.2 Suurim vaenlane on referaat

Ka sellel sõnal on kaks tähendust, millest üks vist juba suurelt osalt ajaloohõlma vajunud:

a.referaat kui ettekanne (ükskõik milline);    
b.referaat kui lühikokkuvõte.

Selguse mõttes kasutagem edaspidi teist (b) tähendust: referaat kui “teose sisu, uurimistulemuse vms lühikokkuvõte”. Siit peaks juba selguma, et üks uurimistöö kohe kindlasti mitte ei saa olla referaat. Ühel juhul, me loeme läbi näiteks mõne autori poolt kirjutatud teadusliku artikli ja refereerime seda, st et võtame enam või vähem lühidalt kokku kellegi teise idee. Teisel juhul me viime läbi uurimuse, teeme järeldused ja koostame ise teksti.

2. Teemavalik

Esimene küsimus, millele ma, püüdes oma filoloogiharidusest hoolimata objektiivseks jääda, tahan tähelepanu juhtida, on reaal- ja humanitaarainete erinevuse problemaatika.

Olen korduvalt kuulnud kommentaare otsekui keemias, füüsikas, matemaatikas poleks võimalik tõelist uurimust korraldada, kuna need ained liialt nõudlikud olevat ja originaalne uurimistöö peaks sel juhul juba teadustöö vääriline olema… Noh eks samalaadset suhtumist ole ju aastakümnete kaupa nähtud, kus reaalaine teadlased ajaloolaste, filoloogide, filosoofide tegemisi muigelsui jälgivad, et siis käega rehmata ja öelda, et eks see üks suur jama ole! Sellisena see reaalne elutunnetus ennast ju peabki näitama.

Mis siis saab? Kas lepime olukorraga, kus saame ühelt õpilaselt tihtilugu täiesti avaldamiskõlbliku ajalooalase uurimuse aga teine võib meile lihtsalt ümber kirjutada vabalt valitud peatükke bioloogiraamatuist?

Siin peabki appi tulema juhendaja loomingulisus ja aine tundmine. Ühesõnaga teemavalik. Ja ma usaldan täiesti oma matemaatikust kollegi Tõnis Eelma seisukohta, kes ütleb, et saab. Ka reaalaines saab teha uurimistöö, mis oleks uurimistöö sõna tõsises tähenduses. Tuletagem meelde kasvõi “Pan Kleksi akadeemiat”, mis huvitavaid ideid küllaga peaks pakkuma.

Suurim viga, mida õpilane võib teha, on mõtelda välja teema, mis jääb ääretult üldsõnaliseks ja seda siis õpetajale pakkuma minna. Ja suurim viga mida õpetaja teha saab, on sel puhul õpilasega kohe nõusse jääda. Kui õpilane teeb selle lolluse ja ütleb: “Tahan uurida Balzac’i!” siis sama suure lolluse teeb õpetaja, kui ta ütleb: “Hea küll, uuri jah.” Ja kaitsmisele lähebki töö pealkirjaga “H. de Balzac (1799-1850)”. Kui õpilane ei tea mida täpsemini ta teha tahab, siis peab õpetajat pinnima seni, kuni see midagi head välja mõtleb. Loomulikult peab olema juba 10. klassi jooksul üle vaadatud teemapank (see suur hulk teemasid, mida õpetajad välja pakuvad) ja varasemate uurimistööde nimekiri. Siis võib ka enda pead pingutama hakata.      

3. Vormistus

3.1 Viitamine

Tähtsamaid viitamisliike on kaks:

a.tsiteerimine;    
b.refereering.

Põhimõtteliselt on korrektne viitamine vajadus, mis lähtub plagiaadi-teemast: nii nagu ei häiri paljusid lehekülgede viisi mahakirjutamine, ei häiri neid ka korraliku viitamissüsteemi puudumine. See mure pole võõras ka Tartu Ülikoolile, mistõttu meie ei tohiks endid rahustada, vaid vastupidi, peame veelgi valvsamaks muutuma. Sest kaitsmata jäänud uurimistöö 11. klassis on tunduvalt väiksem tragöödia, kui kaitsmata jäänud diplomi- või proseminaritöö mõni aasta hiljem.

Juba ülalpool nimetasin, et paljud pole aru saanud, mis vahe on iseseisval mõtlemisel ja mahakirjutamisel. Töö, mis sisaldab palju ülikeerukaid mõttearendusi, ei saagi olla õpilase originaallooming. Püüdsin ka selgitada, et sellist tööd ei olegi vaja: parem lihtsam teema ja originaalne lähtenurk, kui lehekülgede viisi arusaamatusi. Kui aga siiski tuleb rääkida keerulisest asjadest (annaks jumal, et õpilased ikka keerukusega viitsiksid õiendada), olgu igal laenatud mõttel ka viide selle autorile. Me ei tohi lubada mitte mingil tingimusel, ei õppimise, kooliolude, elu esimese katsetuse ega muu taolisega õigustatakse mõttevargusi, mis tänapäevases Eestis on kahjuks nii sagedased.

4. Lugeja

Kõige tähtsam on lugeja!

Mitte ainult komisjon, kes kurja pilguga tööd lehitseb (oh, kuidas tahaks, et komisjoni liikmed võiksid, saaksid, tahaksid, töö enne kaitsmist läbi lugeda), vaid ka kõik teised: klassikaaslased, sõbrad, vanemad. Ka õpilane ise ehk võiks paari aasta möödudes leida kirjutatus midagi huvitavat, või vähemalt rahulolevalt üht eksemplari säilitada, mitte püüdma oma tööd koolimajast häbelikult ära varastada, et jumala eest keegi seda kätte ei võtaks.

Lugeja on see, kelle peale peab pidevalt mõtlema! Ja kirjutaja kujutlustes ei tohi ta olla hirmerudeeritud spetsialist, kes kõike lennult haarab, vaid kirjutajaga võrdne, nii teadmiste kui ka oskuste poolest. Huvitav on subjektiivse hinnanguna märkida, et mida taibukama õpilase töö, seda lihtsama lausekonstruktsiooniga on tegemist. Intelligentsel õpilasel pole vaja oma lausete ja sõnavaraga õpetajaid epateerida, ta teab, mida kirjutab. Uurimistöö on samasugune töö nagu kodukirjand või tunnikontroll. Mitte maht pole see, mis määrab.

Mõned leheküljed arusaadavat ja ladusat kirja on palju enam väärt, kui tarbetu paberihunnik. Tehkem tööd ikka asja, mitte linnukese pärast. Ning hinnakem vastavalt. Seni kui õpetajad endiselt käekirja põhjal ja joonlaua abil töid hindavad, ei hakka ka õpilased originaalse ja vaevanägeva teksti koostamisega tegelema. Kui lihtne on teha mõne arvuti taga copy ja paste.

5. Kaitsmine

Üks põhjustest, miks neid nn “linnukese pärast töid” tehakse on veendumus, et mitte keegi uurimust ei loe ega tõsiseltvõetavalt kommenteeri. Milleks ikka pingutada õigekirja ja trükivigade (oi jumal, kui palju neid on, isegi pealkirjades ja rasvaselt) parandamisega, kui autor on veendunud, et isegi juhendaja äärmisel juhul ainult sirvib kirjutatut!?

Minu meelest on ääretult vajalik uurimistöö oponeerimine. Oponendiks ei pruugi olla keegi õpetaja oma hirmuäratava staatusega, vaid keegi õpilane, kasvõi kaks õpilast, kes töö läbi loeb ja sellele kommentaari annab. Ehk tunneb siis nii mõnigi piinlikkust, kui ta taipab, et bioloogiaalaseid küsimusi ei esita mitte äsja töö kätte saanud ebalev kirjandusõpetaja (kes bioloogiast ööd ega päeva ei mõista), vaid klassikaaslane, kes tunneb ainet temast pareminigi.

Loomulikult on vaja peale komisjoni küsimuste ja kommentaaride ka korralikku tagasisidet. See kui trepiotsal paar sõnakest kommentaariks poetatakse (nagu viimaste kaitsmiste jookusul õnnetuseks välja kukkus) ei saagi rahuldada üht õpilast, kes nädalaid oma tööga ametis on olnud.

Olen nimelt seda meelt, et parim viis uurimistööks õppida on uurimistööd teha ja järk-järgult avastada, mis valesti on. Ehk teisiti üteldes: raske on juhendada õpilast, kes midagi ei tee ega pole iial midagi teinud. Alles vigade ja kogemustega tulevad oskused.

Kokkuvõtteks: kas mängida või olla teaduslik?

Kõigest eelnevast tuleneb, et 11. klassi õpilastel tuleb eelkõige kogemusi omandada. Üleüldse on see elu esimene kord seda laadi tööd teha ja väga kurb oleks, kui enamik tegijaid ei tunneks sellest rõõmu, vaid piinavat kohustust. Veider, aga paljudele tundub kell 8.15 varahommikul koolipingis istumine täiesti loomuliku ja väljakannatatav (isegi kui seal midagi tarka ei tehta), vaba võimalus uurimistööks teemat ja juhendajat valida aga tüütu ja tarbetu.

Kogemuste omandamiseks ei pea esimesel korral midagi ääretut keerukat ja üliteaduslikku tegema. Tähtis on just kõik erinevad etapid – juhendaja valik, teema valik, probleemi püstitamine, kalenderplaani koostamine, lahenduste otsimine, kirjutamine, vormistamine, kaitsmine – läbi mängida. Seetõttu peaksid nii õpilased kui õpetajad ühel nõul olema, et tööd ei hinnata mingi kujuteldava ja ebamääraselt mõistetava “teaduslikkuse”, vaid eelkõige originaalsuse, selge ja arusaadava eesmärgi püstitamise ja õpilase enda analüüsioskuse üles näitamise põhjal. Kusjuures viimased kategooriad on nii või teisiti tõelise teaduslikkuse lahutamatuks osaks. Siia kuulub ka kaitsmine oma rituaalide, piduliku õhkkonna ja eksamipingest erineva atmosfääriga.