Eesti haldusjaotus ja võõrvõimude vaheldumine läbi aegade

Muinasaeg ja XIII sajandi algus Eestis

Eesti on riikluse-eelses perioodis. Muinasajal kujunevad välja kihelkonnad ja kihelkondade ühendused - MAAKONNAD.

teatud piirkonna külad moodustavad kihelkonna, mis oli Muinas-Eesti tähtsaimaks haldusüksuseks. 13. saj alguses on Eestis u. 45 kihelkonda. Põhiliselt välisohu tõttu liitusid kihelkonnad suuremateks maakondadeks. Eestis oli 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala.
Peale selle olid Kesk-Eestis neli väikemaakonda: Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga.
Muinasaja lõpul oli märgata mõningaid maakondade ühistegevuse tundemärke, mis viitasid riikluse kujunemise algetele. Eesti rahva loomulikule arengule tegi aga lõpu ristisõdalaste sissetung XIII sajandi esimesel dekaadil ja Muistse vabadusvõitluse algus.

Vaata kaarti:

 

Eesti pärast Muistset vabadusvõitlust (1208-1227) kuni Jüriöö ülestõusuni (1343-1345)

Lääne-Euroopa eeskujul kujuneb Eestis välja feodaalne killustatus, mis tähendab, et maa jagatakse erinevate poliitiliste jõudude vahel.

Rooma-katoliku kiriku püüdlused luua vallutatud aladel ühtne paavsti- ehk kirikuriik kukkus läbi.

Eestis ja Lätis sakslaste poolt vallutatud alad olid tuntud Liivimaa nimetuse all. Taani kuningriigi valdusesse langenud Põhja-Eestit nimetati Eestimaaks.

Taani kuningas oli samaaegselt Eestimaa hertsog. Tallinna linnuses paiknes tema asehaldur. Sageli nimetati Taani valdust ka Harju-Viruks.
Kõik ülejäänud (Vana)-Liivimaa alad allutati vormiliselt Saksa-Rooma keisrile. Tegelik võim oli kohapeal valitseval Tartu piiskopil, Saare-Lääne piiskopil ja Liivi ordul.
Liivi ordu riik paiknes peamiselt Läti aladel; Eesti aladest kuulusid sinna Sakala, Järva ja Kesk-Eesti väikemaakonnad; samuti valdused Lääne-, Saare-, Hiiumaal. Pealinnaks oli esialgu Riia seejärel Võnnu ehk Cesis. Ordu ala jagunes väiksemateks haldusüksusteks – komtuurkondadeks ja foogtkondadeks.
Tartu piiskopkond hõlmas Ugandi ja Valga lõunaosa. Pealinnaks Tartu.
Saare-Lääne piiskopkond moodustus kahest osast: Läänemaast ja Saaremaast; lisaks kuulusid sinna mitmed väiksemad saared. Pealinnaks oli algselt Vana Pärnu; seejärel Haapsalu.
Kõrgeim vaimulik võim Liivimaal kuulus Riia peapiiskopile. Tallinna piiskop oli Lundi (tänapäeval Lõuna-Rootsi) peapiiskopi alluvuses.
Erinevate maahärrade valduste piirid lähtusid üldjuhul muistsete maakondade piiridest.

Vaata kaarti:

 

 

NB! Keskajal oli Eestis 9 linna: Tallinn ehk Reval, Tartu ehk Dorpat, Narva ehk Narwa, Haapsalu ehk Hapsal, Vana-Pärnu (Pernau), Uus-Pärnu (Pernau), Viljandi ehk Fellin, Rakvere ehk Wesenberg, Paide ehk Weissenstein.

Neist üheksast linnast kuulus NELI Hansa Liitu - Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi.

Eesti haldusjaotus Jüriöö ülestõusust (1343-1345) kuni Liivi sõjani (1558-1583)

Suure muudatuse Eesti poliitilisel kaardil tõi kaasa Jüriöö ülestõus, mille tagajärjel 1346. a. müüs Taani Eestimaa (tänapäeva Põhja-Eesti) 19 000 Kölni marga eest Saksa ordule. 1347. a. anti vastavad alad valitseda Liivi ordumeistrile.(Liivi ordu allus vormiliselt Preisimaal asuvale Saksa ordule.)

Vaata kaarti:


 

Eesti pärast Liivi sõda kuni XVII sajandi keskpaigani – kolme kuninga periood

1558-1583 toimunud Liivi sõda tõi kaasa suured muudatused.

1559. aastal müüdi Saare-Lääne piiskopkond Taani kuningale (Frederik II)
1561. aasta juunikuu alguses alistusid Harju-, Viru- ja Järvamaa ning Tallinna linn Rootsile.
1561. aasta novembris allutas Liivi ordu end Poola kuningale (Sigismund II August). Vastavalt tookord sõlmitud lepingule (nn. pacta subjectionis) lakkas Liivi ordu olemast ja keskaegne poliitiline jagunemine Eestis likvideeriti.
Järgnes võitlus erinevate võõrvõimude vahel, milles Liivi- ja Eestimaa laastati täielikult. 1582.a. sõlmitud vaherahuga Poola ja Venemaa (Jam Zapolski rahu) vahel läks Lõuna-Eesti Rzeczpospolita (Poola-Leedu ühisriik) võimu alla.
1583. a. sõlmitud Vene-Rootsi vaherahu (Pljussa vaherahu) andis Lääne- ja Põhja-Eesti Rootsile.
Poola võim Lõuna-Eestis algas halduse korrastamisega.
1582. a. kehtestati Liivimaa konstitutsioonid. Kõrgeimaks ametiisikuks sai laialdaste volitustega asehaldur, maa jagati kolme ossa: Tartu, Pärnu ja Võnnu presidentkondadeks (eesotsas eluaegsed presidendid, kelle võimuvolitused olid aga väikesed). 1598. aastal nimetati presidentkonnad ümber vojevoodkondadeks.

Presidentkonnad (hiljem vojevoodkonnad) jagunesid omakorda staarostkondadeks. Eestis oli 9 staarostkonda.

Rootsile kuulunud Põhja-Eesti piirkonda nimetati Eestimaa hertsogkonnaks.

Riigimaade haldajaks oli Tallinnas asuv kuberner. Kogu provints jagati 7 linnuselääniks: Tallinn, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere, Lihula.


 

1600-1629 toimus Rootsi-Poola sõda Liivimaa pärast.

1629. a. Altmargi vaherahu alusel loovutas Poola kõik Väina (Daugava) jõest põhja pool asuvad alad (ka Riia) Rootsile – see tähendas Mandri-Eesti ühendamist Rootsi kuningriigiga.

1643-1645 toimus Taani-Rootsi sõda, mille tulemusena läks – 1645.a. sõlmitud Brömsebro rahu alusel - Saaremaa Rootsile.

Viimase Eesti alana läks Rootsile 1660. aastal Ruhnu saar – Oliwa rahu Rootsi ja Poolast vasallsõltuvuses oleva Kuramaa hertsogkonna vahel.

Seega oli kogu Eesti Rootsi valduses ja algas Rootsi aeg.

Rootsi aeg Eestis (XVII sajand)

Rootsi võimu kehtestamisega kujunes uus haldusjaotus, mis põhijoontes jäi püsima kauemaks kui Rootsi võim ise (sisuliselt kuni 1917.aastani)

Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel.

Põhja-Eesti neli maakonda moodustasid Eestimaa kubermangu.
Lõuna-Eestist kujunes Liivimaa kubermang keskusega Riias (alguses Tartus).
Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakond, mis hõlmasid kogu Lõuna-Eesti mandriosa. Saaremaa kuulus Liivimaa kubermangu, säilitades teatud eriseisundi.
Rootsi võim ei ulatunud üksnes Kagu-Eestisse - Setumaa jäi Venemaa valdusesse.
Nii Eesti kui Liivi kubermangu kõrgemaks valitsusametnikuks oli kuninga poolt määratud kindralkuberner, kelle asukohaks oli vastavalt kas Tallinn või Riia.
Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks DISTRKTI. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale. Distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. Vene aja alguses distriktid kaotati.

NB! Rootsi ajal oli Eestis KÜMME LINNA: Tallinn, Tartu, Haapsalu, Narva, Viljandi, Paide, Rakvere – need olid olemas ka keskajal. Liivi sõja ajal kadus Vana-Pärnu, mis ühendati Uue-Pärnuga ja nüüd hakati linna kutsuma Pärnuks; 1563. aastal andis Taani hertsog Magnus linnaõigused KURESSAARELE (ARENSBURG) ja 1584. aastal sai Poola kuningalt Stefan Batory’lt (valitses 1576-1586) linnaõigused VALGA (WALGA).

Eesti haldusjaotus pärast Põhjasõda (1700-1721) ehk Vene aeg Eestis

Põhjasõja tagajärjel läks Eesti Venemaa võimu alla. Oma valitsemisaja alguses venelased poliitilistel kaalutlustel halduskorralduses muudatusi ei teinud ja seetõttu säilis Rootsi ajal kujunenud haldusjaotus.

Väiksemad muudatused haldusjaotuses võeti ette Katariina II poolt, kes 1783. aastal kehtestas Eesti- ja Liivimaal asehalduskorra. (Vene võim tundus, siis juba kindel olevat ning Balti provintse ei ohustanud ei Rootsi ega keegi teine naabermaa.)

Eestimaa kubermangu neljale maakonnale (Lääne, Harju, Järva ja Viru) lisandus Paldiski maakond, mis jäi püsima asehalduskorra lõpuni (1796). Samal aastal (1583) sai Paldiski ka linnaõigused.
Liivimaal moodustati juba olemasolevate Pärnu- ja Tartu maakonna kõrvale veel ka Viljandi- ja Võru maakond. 1784. aastal anti Võrule Katariina II poolt linnaõigused.
Narva linn koos lähima ümbruskonnaga jäi edasi Peterburi ja Setumaa Pihkva kubermangu.
1784. aastal said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Siitpeale oli Eesti alal kuni Vene aja lõpuni 12 linna.


NB! Muutused väljakujunenud haldussüsteemis tehti 1917 märtsis, pärast veebruarirevolutsiooni, mille käigus kukutati Venemaal tsaarivalitsus

Eestimaa kubermang (välja arvatud Narva) ja Liivimaa kubermangu põhja osa Setumaa ühendati üheks EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS.

Esimest korda Eesti ajaloos langes eesti rahva eluaseme piir enamvähem kokku Eestimaa administratiivse piiriga.

Eesti Vabariik (1918-1940)

Eesti Vabariigi piir määrati kindlaks 1920. aasta 2. veebruaril Venemaaga sõlmitud Tartu rahu alusel.

Pärast Eesti vabadussõda (1918 nov.- 1920 jaan.) läksid Eesti koosseisu ka Narva linn ühes Narva jõe taguse valdusega (kolm valda) ja Petserimaa.

Aastatel 1920-1940 oli Eestis 11 maakonda: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saare maakond.


 


 

Eesti nõukogude okupatsiooni ajal ehk ENSV periood (1945-1991)

Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal –1940/41- haldusjaotuses ümberkorraldusi ei tehtud. Lihtsalt ei jõutud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon – 1941-1944.

Pärast Nõukogude okupatsioonitaaskehtestamist 1944.a. muudeti Eesti piire ja haldusjaotust.

1945. aasta alguses võeti Moskva korraldusel ENSV koosseisust kolm Narva jõe tagust valda ja need liideti Vene Föderatsiooni koosseisu
samal ajal liideti Vene Föderatsiooni koosseisu ka suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga.
Järelikult oli Eestis nüüd 10 maakonda.
1946. aastal loodi omaette maakond Hiiumaa; 1949. aastal tekkisid Eesti kaardile eraldi maakondadena Jõhvi- ja Jõgevamaa. Seega oli 1940. aastate lõpus Eestis ühtekokku 13 maakonda.


 

ENSV rajoniseerimine (1950. aastate algus ja sellele järgnenud aastad)

1950.a. alustati ENSV rajoniseerimisega. Selle eesmärgiks oli muuta Eesti haldusjaotust vastavalt Venemaa eeskujule.

Maakonnad nimetati ümber rajoonideks ja vallad külanõukogudeks. Läbi aastate rajoonide arvu pideval muudeti: alguses oli neid väga palju (nii sooviti valitsemist rahvale lähemale tuua; nii näiteks oli isegi Saaremaa jaotatud kaheks – Kuressaare ja Orissaare – rajooniks), hiljem(1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses) rajoonide arvu pideval vähendati.

Aastatel 1952/53 oli Eesti Venemaa eeskujul jaotatud kolmeks oblastiks – Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks.


 

NB! Ainukese linnana nimetati ENSV ajal 1952. aasta mais ümber Kuressaare: aastatel 1952-1988 nimetati seda linna Kingissepa linnaks.

1960. aastate keskpaigaks kujunes Eesti NSV-s välja 15 rajooni – Hiiumaa, Haapsalu, Harju, Rakvere, Kohtla-Järve, Kingissepa, Pärnu, Rapla, Paide, Jõgeva, Tartu, Viljandi, Valga, Põlva ja Võru rajoon. Lisaks oli Eestis 6 vabariikliku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe. Ülejäänud linnad olid rajoonilise alluvusega.



Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aasta augustis säilis sama haldusjaotus; tõsi küll, väikesed, puhtformaalsed erinevused olid olemas - juba 1980. aastate lõpus hakati rajoone kutsuma maakondadeks ja külanõukogusid valdadeks.

NB! Muutusid vaid mõne maakonna nimed.

Haapsalu rajoonist sai Lääne maakond
Rakvere rajoonist sai Lääne-Viru maakond
Kohtla-Järve rajoonist sai Ida-Viru maakond
Paide rajoonist sai Järva maakond
Kingissepa linnale ennistati 1988. aastal Kuressaare nimi
NB! Seega on praegu Eesti Vabariigis 15 maakonda ja 247 valda. Kavandatav haldusreform näeb ette nii maakondade kui ka valdade arvu vähendamist.