Murdeiga ei saa murda...

Mia Rand, SÜG-i psühholoog

Kui varasematel kümnenditel räägiti murdeeast seoses 12-16-aastaste lastega, siis tänapäeva elatustaseme ja elutempo juures võib puberteediea muutusi märgata juba algklassides. Mis siis lapsega toimub?Tegelikult ei midagi hirmsat ega üleloomulikku, ta lihtsalt valmistub jõudma täiskasvanute maailma. Temas toimuvad suured füüsilised ja hormonaalsed muutused, mis paratamatult mõjutavad ka lapse psüühikat. Sageli kurdetakse, et murdeealised on tujukad, peavad end maailma nabaks, on trotsi täis, valetavad, solvuvad iga asja peale, hauguvad vastu, nõuavad vabadust ja õiglust, vaidlevad, ei tunnista täiskasvanu autoriteeti, on ebaviisakad jne.
Murdeiga ei kulge lastel ühteviisi ega alga ühes kindlas vanuses. Ealine kõikumine võib olla 3 – 4 aastat, mis tähendab, et argument “vanem laps oli selles vanuses küll teistsugune” ei loe midagi.Tavapäraselt jõuavad tüdrukud puberteediikka paar aastat varem kui poisid.
Paljudes peredes möödub lapse murdeiga suhteliselt rahulikult. Vanemad täheldavad küll meeleolude kõikumist ja suurenenud vabadusepüüet, kuid mõistvas õhkkonnas tullakse sellega toime. Kuid on ka teismelisi, kes panevad tõeliselt proovile kogu pere närvid. See sõltub väga paljudest teguritest, nagu näiteks lapse temperament, varasemad kogemused, peresisesed suhted jm. Peame meeles pidama, et murdeealine on oma sisemuses üsna suures segaduses. Sõjaka ja trotsliku olekuga varjab ta oma ebakindlust ja haavatavust.Ta üritab olla nagu täiskasvanu, kuid ei tule sellega veel toime. Abi küsida ta aga ei söanda. Loomulikult on kergem lapsel, kellel on olemas usalduslikud suhted oma vanematega. Kui aga laps on varem kogenud, et vanematel nagunii ei ole aega tema probleemide jaoks või huvi tema tegemiste vastu, siis murdeeas üritatakse iseseisvalt toime tulla. Käskude ja keeldude abil kasvatamine, mis varem võis mingil määral toimida, osutub mõttetuks, sest laps lihtsalt eirab neid. Karistused peletavad teda veelgi enam eemale. Autoriteediks muutuvad eelkõige sõbrad ja nende arvustamist vanematele ei andestata. Murdeealine külvab rahutust ja pinget kõigile enda ümber ja kannatab ise täpselt samamoodi kui vanemad.
Kuidas siis ikkagi olla toeks oma murdeealisele lapsele?

1. Jätke talle ruumi! Austage tema õigust privaatsusele, ärge pingutage üle pidevate pärimiste,    käskimiste ning ülemäärase kontrolliga. Noor inimene peab saama harjutada ise otsustamist, ise    vastutamist, ise aja planeerimist, nii tekivad kogemused. Pidev „meeldetuletamine”, mida üks või    teine käitumisviis kaasa toob, võib olla küll kantud heast soovist vältida lapse vigu, kuid tekitab    trotsi. Täiskasvanulikku käitumist tuleb õppida, katsetada ja selle juures ka vigu teha.
2. Seadke mõistlikke piire! See, et teismeline mässab ja nõuab õigusi, ei tähenda, et nüüd    tuleks talle anda kätte täielik vabadus ja loobuda igasugustest nõuetest.Sisemiselt ei ole ta    selleks veel valmis. Liigset vabadust tajuvad lapsed sageli vanemapoolse huvipuudusena. Pigem    tuleks üheskoos arutada, missugused reeglid ja missuguste põhjendustega on vajalikud.    Mõlemapoolselt argumenteeritud nõudmistest on palju lihtsam kinni pidada.Vanemapoolseks    argumendiks ei kõlba kindlasti see, et selline muusika, riietus või plakat seinal ei meeldi mulle ja    kõik. Reeglid toimivad siis, kui mõlemad pooled saavad aru, mida head toob kaasa nende täitmine    ning mida halba nende eiramine.
3. Olge järjekindel! Kokkulepitud reeglite täitmises andke ise eeskuju Reeglite rikkumise korral    arutage koos, mida peaks muutma, kuidas tulevikus selliseid olukordi vältida. Kindlasti ei tohiks    kokkuleppeid ühepoolselt või vastavalt tujudele muuta. Perekonna sees peaksid kasvatusnõuded    olema kooskõlastatud, et ei tekiks olukorda, kus üks vanematest keelab ja teine lubab. See on    lapsele selge sõnum, et antud juhul ei ole tegemist tema turvalisuse või heaoluga, vaid vanemate    võimuvõitlusega ning järelikult on see nõue kasutu. Ka tuleks vältida asjatut ähvardamist.    Ähvardamine iseenesest on märk, et üks suhtluspooltest tahab teist allutada ning teismelised on    väga tundlikud selles suhtes. Oma negatiivse emotsiooni väljaelamine ähvarduse kaudu    madaldab vanemlikku autoriteeti ja mõjub halvasti suhetele.
4. Kannatage välja ta paha tuju ja vihahood! Ärge vastake talle hääle tõstmise või    jõudemonstatsiooniga, vaid näidake eeskuju, kuidas täiskasvanulikult oma tundeid väljendada.    Kui laps on rahunenud, siis rääkige sellest, kuidas teie end tundsite selle rünnaku alla sattudes,    kuid ärge süüdistage. Lapsel on vähe kasu teadmisest, et raevukad vihahood ei ole lubatud.    Rääkige sellest,et elus tulebki aeg-ajalt ette hetki, kus emotsioonid üle pea löövad ja kuidas siis    teie ise või mõni teie tuttav sellega toime tuleb, arutage erinevaid variante, kasvõi oma elust ja    noorusest.
5. Rääkige temaga! Leidke aega arutada maailma asju, püüdke vältida näägutamist,    moraalilugemist. Vaevalt, et seda õnnestub teha etteplaneeritud loengu vormis. Parimad    jutuajamised on tavaliselt spontaansed ja tekivad kas ühisel autosõidul, trenni tehes või koos    mõnda telesaadet vaadates .Kuulake teda! Kas te ikka teate, mida arvab teie laps armastusest,    sõprusest, rahast, poliitikast, kunstist ? Olge tolerantsed tema maitse suhtes, õppige tundma    seda, mis on lapsele oluline. Vahelduseks veidi teistsugust muusikat, filme või ajakirju mõjub ka    lapsevanemale värskendavalt.
6. Andke mõista, et te armastate teda! Teismeline igatseb lähedust, kuid ei julge seda välja    näidata.Trotslik käitumine toob kaasa rahulolematust, manitsusi, etteheiteid nii koolis kui kodus.    Raske on kõige selle taga veel uskuda, et on keegi, kellele sa korda lähed, keegi, kes hoolib. Soe    pilk, tunnustav õlalepatsutus, sõbralik pai on märgid, mis panevad lapse uskuma, et te armastate    teda ka siis, kui ta on mossis ja tige. Pealegi on need märgid õpetuseks ja eeskujuks, kuidas oma    tundeid väljendada.
7. Pakkuge turvatunnet! Ükskõik, mis on juhtunud, laps peab alati tundma end kodus kaitstult.    Ka kõige ebameeldivamat juhtumit on võimalik arutada rahulikult Murdeealise loomuses on piiride    katsetamine. Pakkuge oma abi õige raja leidmisel, ärge peletage oma vihase või närvilise olekuga    last kodust eemale. Me ei tea, kelle nõuannete või mõju alla satub ta siis.
8. Hoolige lapse sõpradest! Õppige neid tundma, kutsuge enda poole koju jne Sõprade    kritiseerimist ja nendest lahutamist tunnetatakse selles vanuses äärmise ebaõiglusena. Kui    tegemist on tõepoolest kaaslastega, kelle eluvaated ja kombed meie väärtushinnangutest väga    erinevad, siis selle asemel, et keelata suhtlemine, peaks aitama lapsel näha fakte , et ta saaks ise    otsuse teha.
9. Säilitage positiivsus! Võtke lapse murdeiga kui põnevat väljakutset, mis võimaldab proovile    panna vanemlikku loovust. Tegemist on ju mööduva etapiga elus! Näidates üles konstruktiivsust    probleemide lahendamisel, head tahet ja usku tulevikku, olete kahtlemata eeskujuks oma    teismelisele. Statistika näitab, et 75% lastest kasvab üsnagi oma vanemate sarnaseks. Selleks on    vaja lihtsalt aega, head huumorimeelt, sallivust, püsivust ja armastust.

Kui vanem valmistub lapse murdeeaks teadlikult, võtab endale aega olla toeks ja teejuhiks, mitte käskude-keeldude abil laps kiiresti „ära kasvatada” , ei pruugi puberteediiga kujuneda koduseks vägikaikaveoks või võimuvõitluseks, vaid põnevaks koostöökogemuseks.